Mul on häbi, et olen jätnud unarusse oma kauaaegsed sõbrad. Enamus jäid mul pealinna, kui kolisin Tartusse. Ega tallinnas elades me ei näinud eriti tihti,sest sealne elutempo oli kõikide jaoks kiire. Ma olen küll mõnedega vahel kokku trehavnud, rääkinud paar sõna juttu,naernud ning edasi liikunud. Lubades võtta ühendust. Lubaduseks on see jäänudki.Näiteks mul on tekkimas inimesi mu ümber, keda tean juba pikki aastaid, aga kohtume umbes üks kord aastas,heal juhul.Mõnesi näen isegi 4-5 aastste vahedega. Ja alati on milleski rääkida. Näiteks folgil kohtasin ma oma kunagist sõpra, keda polnud näinud reaalselt neli aastat. Aga kõik oli sama. Ei olnud piinlikku vaikust, rumalate küsimuste esitamist,mille vastus sind eriti ei huvitagi. Olin siiralt õnnelik,et ta polnud mu elust täielikult kadunud
Selle jutuga tahtsin ma jõuda sinnamaani, et täna alustasin vanade suhete ülessoojedamist. Helistasin täna ühele ammusele sõbrale,kellega polnud aastaid suhelnud, lihtsalt selleks,et talle õnne soovida. Ja see emotsioon,mis kostis teisel pool toru, oli hindamatult siiras.Peale seda kõnet olin ma endaga üpriski rahul. See oli ainult kättevõtmise küsimus.Polnud raske võtta kätte telefon ning numbrit valida.
Tänasest ma üritangi rohkem suhelda oma sõpradega, kes on minu elus olulised inimesed. Neid on päris palju. Kõik on omamoodi erilised ning kallid.
Aitäh teile.