Võib-olla on jäänud kellegil mulje,et olen üks tragi talunaine.Vanasti ma isegi olin.Isegi eelmine aasta,kui püüdsin väljas toimetada kuniks mul jaksu oli.Suure kõhuga päikese käes, polnud just mu kõige meeldivam töö.Täpselt nagu see aasta.Ma ei talunud üldse päikest,ilmselt oli see mu esimene sümptom.
Mis puutub mu igapäevastesse talutöödesse-siis minu \”leivanumber\” on kitsede lüpsime. Seda selle pärast,et lüpsan mõlemast pereliikmest kõige kiiremini.Teised lüpsava ühe käega, mina kahe käega-nii nagu peaks.Eks mu terve lapsepõlv koosneski kitsede lüpsimisest.Lõpusirgel hakkas juba tülgastus peale tulema ning lüpsin juba vastumeelselt.Nüüdseks on saanud see mu meelistegevuseks.
Ega Paul Herberti kõrvalt ei saagi suurt midagi teha. Nüüdseks on väljakujunenud see,et mina toimetan toas ja teised väljas. Ehk siis igapäevane koristamine, nõudepesu,pesu pesemine ja söökide valmistamine, ning kõige olulisem- Paul Herbertiga tegelemine.Kuna ta on paras marakratt, siis pean alatihti toimimngud pooleli jätma ning jooksma talle järgi.
Ning kuna ta on täitsa nohune, on kogu mu töö raskendatud, sest siis on ta kordades virilam ja joriseb palju.Eks me siis kõik joriseme.