See postitus tuleb eraldi parooliga-sest see jutt ei tohiks jõuda väga kaugele.
Ma olen olnud tükk aega päris õnnetu.Õnnetu sellepärast,et ma ei tunne end siin koduselt.Ma ei tunne end õnnelikuna.Veel eile olin ma kindel,et kolin siit minema.Enne kui kõikide suhted väga hapuks lähevad.Ma karstin sellest isegi hendrikule rääkida,sets ma etadsin,mis sealt tuleb,või mis sealt ei tule. Saunas olles võtsin ma julguse kokku ja poetasin moka otsast talle paar lauset.Õhtul voodis üritasin veel lahti seletada, rääkides põhjustest ja soovidest. Ta oli isegi nõus mõtlema ärakolimise peale. Hommikul võtsin ma uuesti selle teema üles- ja selgus kõige kurvem osa. Hendrik on seotud PRIAGA ei rohkem ega väheem kui 5 aastat, meil on pooleli ka üks hajastuprogramm,mis raskendab nii mõndagi.Ühtlasi,mu plaanid läksid vett vedama.Aga ma teadsin,et miski peab siiski muutuma.Jõudsime kokkuleppele,et ehitame ühe poole täiesti kinniseks ja ideaalis hakkame kasutama teist sissepääsu.Ainult köök ja vannituba jääks siikis ühiseks.Ühtlasin lubas ka Hendrik oma autokooli ära lõpetada,et meil oleks võiamlus liikuda kui vaja.
Oeh, see teema on mind päris pikka aega lihtsalt muserdanud. Ma südamest loodan,et selline variant sobib kõikidele. Üks päev võtan kätte ja räägin Tiinaga sellest(hendirku emaga). Täna hommikul nägin kui rõõmsaks Paul ta hommikud teeb ning ilmselt on see tema jaoks väga oluline.Et miski talle elus rõõmu pakub.
Ma pakkusin isegi Hendrikule välja,et võime olla kaugabielus.