Pehmeks just selles mõttes,et minust on saamas selline ema,kes muutub ajaga koos imalamaks ning kõik on nii ninnu-nännu.Kui ma olin veednund,et ma elaes ei hakka oma last \”tibuks\” kutsuma,siis pean tunnistaa,et olen korduvalt seda teinud.Ilmselt teen seda ka järgmistel päevadel,kuudel,aastatel.
Aga kõige häirivamaks võin ma nimetada seda,et vahel ma ei raatsi lasta tal hällis magada.Nagu näiteks täna öösel.Ise ärkasin umbes ühe aeg üles,kui ma korduvalt ta voodist mööda olin kõndinud, haarasin ma lõpuks ta sülle ja võtsin endale kaissu.Siis ma tund aega musitasin,nuusutasin ning katsusin teda.Inimkeelis,ma häirisin teda läbi une.Ja igat tema liigutust,surusin ta tugevamalt endale kaissu ning kuulasin ta nohisemist.On hetki,kus ma reaalselt ja füüsililiselt tunnen,et ma vajan teda iga jumala sekund enda kõrvale.
Ps.Ta praktiliselt juba kõnnib.See tähendab seda,et 75%kõnnib ja 25%käputab.Mis on üli üli lahe.Ta kõnnak on endiselt nagu purjus inimesel,kes kakerdab mööda tänavaid.