Kui ma olin juba peaaegu leppinud faktiga,et mul ei ole homme sõpru,kellega aega veeta(loe:kõik on kas koolis või tööl,endiselt) siis täna võttis minuga ühendust mu kunagine töökaaslane,keda pole umbes 6 aastat näinud ning kutsus meid homme külla aka kohvitama.See oli tõeline õnnistus.Nüüdseks on mul päevakava peaaegu koos,ma vähemalt loodan.
tule jaa tallinna kaa 🙂 tahaks ka pauli näha!
(emilia)