oktoober 2014

Täna käis meil külas,üks armas sõbranna,keda polnud reaalselt aasta või kaks näinud.Mind hämmastas see,et tal oli viitsiminesiia bussiga loksuda ,paar tunnikest juttu puhuda ning rõõmsalt bussiga Tartusse tagasi loksuda,hämmastav! Tema puhul on olnud alati see,et iga kord kui olen teda külla kutsunud,pole see tulemine sugugi õnnestunud.Ma isegi ei mäleta,mitu aastat ma olen teda oma sünnipäevadele […]

Mõnda aega tagasi,liitusin ma facebookis märtsibeebide grupiga.Alguses mõtlesin küll,et mul on nendest gruppidest siiber-aga samas olin uudishimulik ning tahtsin teada,kuidas teistel rasedatel läheb. Täna tuli teemaks koolikud.Ühtlasin tuli mulle kõike jälle meelde,mis elu on koos koolikutega.No ütleme,et ega see roosiline küll polnud. Kui Paul Herbert kasvas nö.koolikutest välja,sain ma aru sellest,kui tuge suhe mul Hendrikuga

Mäletate,kui õhinas ma olin,kui olin teada saanud,et BIO2YOU mind kõikide blogijate seast välja valitud,mis tähendas omakorda seda,et saan nende tooteid omal nahal katsetada? Järgmisel päeval kirjutasingi neile oma kontaktandmed,et nad saaksid kenasti selle pakikese teele panna.Kuigi nad tahtsid selle pakiautomaati saata,ütlesin,et käin linnas harva ning kõige õigem oleks saata need sidesse. Ja nii siis jäingi

Ma tükk aega mõtlesin,et kas sellest kirjutada või mitte,aga jõudsin järeldeusele,et pean selle endast välja saama.Kuigi see ei puuduta otseselt mind,aga on seotud mu ühe lähedasega.Ja see teema ajab mind nii närvi Nimelt on tal kaks last ja omab peaaegu kodu koos oma mehega.Mees on endine vang ja suur viinanina.Teda on korduvalt väärkoheldud,teda alandatud, lubatud

Mu härra lasi mind kenasti arvutisse,et ma saaksin blogida.Tegelikult avastasin seda,et,mul polegi reaalselt milleski kirjutada,sest kõik päevad on nii tavalised ja rutiinsed.Noh,paaril viimasel päeval on jälle mu kinnistu teemas, aga ma ei jaksa enam sellest jahuda.Ma olen pettunud paljudes inimestes.Tahaks lihtsalt kuvalda virutada. Ainult Paul suudab muuta kõik mu tusased päevad ilusaks.Sest ta on nii

Ütleme nii,et minu jaoks on teine rasedus vähem probleeme,ning ma eriti ei mõtlegi sellele.Mingi elevus on ikka sees,aga ma isegi ei loe nädalaid.Ma eile moe pärast vaatasin kalendrit ja hakkasin arvutama.Ma isegi ei mäleta,kas arutatakse 6 päeva või 7 päeva, ma ei viitsi isegi mitte guugeldada. Ainuke hea asi on see,et ma ei jookse iga

Ma ei mäletagi,mitu aastat olen tahtnud jälle rootsimaad külastada.Täna alustas mu õde vestlus,et tulgu ma nädalaks koos Pauliga talle külla.Noh,ma olin suhteliselt kohe nõus,lihtsalt pidime ühe päeva edasi lükkama.Ag ama kardan kohutavalt,sest Paul pole kunagi nii kaugel käinud.Kõige kaugem punkt on olnud Võsu.Kõige suurem probleem ongi pealinna saamine ja sealt ära tulemine.Ilmselt kaalun ma minna

Mu sõbral suri paai päeva eest isa ära-ja alati kisub kellegi lähedase surm või sõprade lähedaste surm kisub vanad haavad lahti.Ma eile mõtlesime pool päeva oma isast ning sellest,kuidas oleks kõik teisti,kui ta vaid elus oleks.Kui ta olekski ellu jäänud, ei oleks see olnud täisväärtuslik elu.Üks pool kehast oli halvatud,rääkida ei saanud,ei tundnud inimesi ära,rääkimata

Ma tahaksin nii õelda,et lastetuba on täiesti valmis,aga samas,seal on veel ropult tööd teha.Noh,mitte väga ropult,aga tegemist on küllaga. Kui ma algselt arvasin,et ostan ainult kaks kummutit,siis ma pidin tõdema,et peagi pean veel kaks või kolm isegi juurde soetama.Mul vaevu mahtusid Paul Herberti asjad ära. Kummut meeldib mulle iseenesest päris palju,sest see on mahukas.Kordades mahukamad

Ühel kenal päeval potsatas mu facebooki kiri ühelt mu Tartu tuttavalt.Me ei olnud ammu suhelnud,aga minu rõõmuks ta kirjutas mulle seda,kuidas talle meeldib mu blogi ning,et ta hoiab mu elus toimunuga kursis.Vot kui tore!Ausalt,mulle meeldib säänseid kirju saada,sest head sõnad teevad alati südame soojaks.Ja jumala eest-kirjutage mulle rohkem.Sest see on fucking armas.Teie olete armsad! Ühtlasi,täitus