Kuna ma olen sellest reisist nii meeletult väsinud ja tüdinenud,mõtlesingi hoopis kirjutamise asemel paar pilti lisada.Pean ka mainima,et Paul Herbert oli maailma halvim reisikaaslane,ning kui oleks minu teha,ei läheks ma enam temaga mitte kunagi mitte kuskile.Mul oli reaalselt igapäevasel nutumaik suus.Nagu ma aru sain,vajab Paul Herbert stabiilsust ja turvatunnet.Ainult minu ema juures olles,oli ta natukene rõõmsam laps.Jumal tänatud!

Peale selle on ta kohutavalt emmekas.Kui ma varem sain kodus omi asju teha,nüüd pean ma kogu aeg nähtaval olema.See on mulle nii harjumatu.Ja üksi olles hakkab ta nutma.Varem saime vähemalt 10minutiks üksi jätta.

Esimene öö kodus oli ka üpris nutune.Ma arvasin,et ma saan närvivapustuse.Tegelikult ma olingi närvivapustuse äärel.Ta ei leppinud isegi Hendrikuga mitte.Suure vaevaga saime ta magama(kõigest nelja tunniga),ehk nutsin koos Pauliga magama

Kui laeva läksime,tegime kohe ühe söögi pausi.

minu esimene laevas mängitud bingo

segadus kajutis

nägi esimest korda merd.

Rootsi rikaste kaubamaja.

panime poisi kraanikaussi

Suurimad sissepakitud kebabi pitsad.seitsme euro kanti.

sain selle mahuka koti 40 seki eest,ehk 4 eurot.

tagasi sõites.