Ma olen tüdinenud sellest,kuidas Hendriku sugulased ei suuda mu blogita elada.Eriti õed.Korjatakse välja mittetähtsad asjad,muudetakse sisu,kirjutatakse mulle facebookis kirju-kui valesti ma kõike teen ja kui sobimatu naine ma Hendrikule olen.Oh teate,see ajab mind vaikselt juba närvi.Mul oli mingi aeg päris pohlad,sellest,kes või kuidas mu blogi loeb või tõlgendab,aga viimane asi ajas küll kopsu üle maksa.Mis kuradi õigusega?Miks elatakse teiste elu?Miks on vaja sugulastel ümarlauas kõigest rääkida?
Kui te vaid teakite,kui populaarne on mu blogi kommenteerimine-ja just Hendriku sugulaste seas.See on uskumatu.Absoluutselt kõike teen valesti.Ja keegi otse midagi õelda ei julge.Kas siis kirjutavad mulle facebooki või helistavad Hendriku emale ja räägivad hoopis aia august.Mina olen alati see must lammas.
Ilmselt nad ei ole veel minuga leppinud.Või tõesti ootavad,kui meie teed lahku peaksid minema ja siis saavad lõpuks rõõmustada!
Kui ausalt õelda,siis alati on need halvad asjad meie suhtesse põntsu pannud.Meil on olnud kohutavaid vaidlusi.Ma olen nutnud silmad peast.Aga ma ei ole veel murdunud.Ei murdugi.Lihtsalt panin blogi privaatseks.Nüüd ma ei pea midagi välja jätma.Ja nägemist need nõmedad paroolid.
:*