Ma olen väsinud selles,et Paul Herbert pole juba 2 nädalat iseseisvalt magama jäänud.Ma poleks eales arvanud,et see reis võiks talle niimoodi mõjuda.Ma poleks sinna läinudki.Isegi mitte selle peale mõelnud.
Õnneks ta enam nii palju ei emmetse,aga magamapanek on endiselt piin.Tuleb kas kiigutada või palli peal hüpata.No ma enam ei jaksa.Kuigi eile õhtul tundus juba,et ehk jääb ta iseseisvalt magama,oli paar minutit vaikust,enne kui ta röökima hakkas.
Täna sai mul mõõt täis ning otsustasin panna ta homme lihtsalt hälli.Las karjub.Nagu esimene kord,kui ma iseseivalt magamajäämist harjutasin.