Väike Paul vajab rohkem minu lähedust,kui arvata oskasin.Eile alustasin ma iseseisvalt magamisega,st.harjutasin taas Paul Herbertit.Ega see kerge ei olnud,võin juglgelt väita,et ta röökis kauem kui ma üldse selle asjaga esimest korda alustasin.
Hendrik oli kohe nõus minema ta juurde, ta sülle haarama ning mitte kunagi enam nutta tal lasta.Ma pidin kordvualt teda keelama.Sest ma pidin ise end ka taltsutama.Tema röökimist oli kordades valusam kuulata kui tavaliselt.Pidin teda korduvalt ohutamas käima,pani pea mu õlale ja nuuksus nagu väike koerakutsikas.Ning kui ma ta jälle voodisse asetasin,röökis ta nagu siga oleks aia vahel.
Täna ma üritan uuesti.Sisimas loodan,et Paul herbert murdub meie asemel ja jääb ise magama.Samas,ma tean kui jonnakas ja kangekaelne ta olla võib..Ma olen temaga mitmeid lahinguid maha pidanud.

Kuid eile õhtul ma olin sunnitud ta taas enda kõrvale magama võtma,sest ta hakkas läbi une nutma ja katsus käega kogu aeg,et kas keegi on ta juures.Kusjuures, ta nohisemine on nii nii armas ning ma oleksin nõus teda kogu aeg kaissu võtma,aga ma tean,et ma ei tohi alla anda ja lõpptulemuseks soovin siiski,et ta jääks iseseisvalt magama.