Mul on vahe peal tunne,et oleme härra jõudnud sinna punkti,kus me üldse ei mõista teineteist.Nagu öö ja päev.Ja vahel igatsen ma tema romantilisemat poolt.Ma tean,et ta suudab olla ka armas ja romantiline,sest ta on olnud,aga nüüd aastatega(mulle vähemalt tundub)et võtab kõike enesesmõistetavalt.Ehk siis asi,mis mind tohutult närvi ajab.Ja eks meil ole selle teema pärast olnud ka lahkhelisi.Mina vajan tähelepanu,hellust ja armastust-seda eriti rasedana.Tema jällegist ei mõista seda.
Üleeile oli meil suuremat sorti tüli,kus ma talle selja keerasin ning rääkisin temaga(korralikult)alles lõunal,siis mässasime koos telefonidega.
Eile õhtul võtsin uuesti teema üles ja ta lubas end parandada.Jälle.Ning olla natukene rohkem romantilisem.
Leppisime ka kokku,et aastapäeva jätan temale korraldada.Tal on pea kaks kuud mõelda,kuidas meie nelja aastat suhet tähistada.
Ma jään seda põnevusega ootama.