Teisipäeval lähme Tartusse,Hendriku ristiema matustele.Ma isiklikult ei tahaks sugugi minna,aga minu kohus on olla oma abikaasale toeks.Matused on alati nii kurvad ja emotsionaalselt rasked.
Kuid ma olen alati mõelnud seda,mida mõtlevad inimesed enne oma surma?Näiteks nagu kui oled teada saanud vähist ja sulle antakse elada vähem kui kuu või hoopis nädal?
Näiteks Hendriku suguvõsas on esinenud liiga palju vähki.Nii ta ema kui ka isa poolses suguvõsas.Mis on üpriski hirmutav.Nüüd olengi võtnud oma missiooniks,et Hendrik hakkaks käima vähemalt kord aastas arsti juures.Sest see,mis on toimunud tema suguvõsas on liiga hirmutav.Ma tean,et see sõltub nii paljudest teguritest,aga see peab olema ka geenidest tingitud,vähemalt natukene.