Eile õhtul mõtisklesin ma selle üle,et peagi on meil Hendrikuga aastapäev.Nimelt meie lugu on peagi kestnud neli aastat.Ausalt,mulle tundub nagu ma oleksin terve elu temaga koos veetnud,kuigi neli aastat tundub olevat selline enam-vähem aeg,mitte väga lühikene,mitte väga pikk.Tülisi on olnud parajalt,ühe korra on pea lahkugi mindud.Ma siiamaani muigan selle peale.
Eks me oleme aastatega kokku kasvanud.Just üleeile vandus Hendrik mulle igavest armastust.Olin üpriski liigutatud.
Kui nüüd mõelda oma sõprade üle,siis mulle on haknaud tunduma,et suhted on üleüldiselt muutunud tugevamaks,ei anta nii kergesti alla ning hoitakse seda,mis neil on.Vanasti,nooruspõlves,vahetati päris tihti paarilisi k.a.mina.Nüüd tundubki,et enamus mu sõbrad on leidnud selle õige.Eks ole olnud ka ootamatuid lahkuminekuid.Nagu hiljuti.Ma olin täiesti šhokis,sest paar,kes minu meelest sobisid nii ideaalselt,läksid lahku.Ühel heal päeval.Olin jõudnud neile hiljuti ka õelda,et mul on nende üle kuradima hea meel.
Ja mis puutub abiellu-siis mul on siiani naljakas tunne.Selline kindel,ent naljakas.Ja vahest on see endiselt nii uskumatu.Ning veel harjumatum on õelda,et meil on poeg ja teine veel tulemas.Me oleme nagu päris ametlikult perekond.Kes oleks seda minust oodanud?
Kui juhtungi rääkima oma vanade tuttavatega,siis nendele on endiselt see harjumatu,et olen abielunaine koos lastega.Mullegi on vahel võõras.Sest ma arvasin alati,et jään üheks seiklejaks,kes otsib oma kohta.