Naljakas,aga mingitel hetkel ma lihtsalt pean heietama.See kord headest asjadest,headest emotsioonidest,headest inimestest mu elus.Ja minu õnneks,on mul nendega vedanud ja nad on seisnud aastaid mu kõrval.Nii heas kui halvas.Nii rikkuses kui vaesuses.
Ma ei pea mainima ka seda,et kõige tähtsam ja romantilisem inimene mu elus on mu oma abikaasa.Ma meenutasin meie tutvumist,meie armastuse algust,meie õrnust,meie omavahelist mõistmist.See kõik oli nii ilus.Tegelikult on siiani,väikeste tõusude ja mõõnadega.
Ja mu kõige kõige kallimateks aareteks on mu pisikesed nunnupallid.Üks on veel kõhus,aga teine tatsab täies hiilguses mööda maja ringi ja teeb pahandust.Vahest ma ei suuda ta peale isegi kuri mitte olla,kui tuleb oma siiraste ja suurte silmadega minu juurde.Ma olen ema!Kes oleks seda minust arvanud?
Ma isegi ei uskunud et suudan jääda kunagi paikseks ning pere luua.Et leian elus oma koha.
Kui nüüd mõtlema hakata-on mu eluke päris ilus(paari suure mõõndusega)
Indigolastega meenub mulle(arvatavasti 2009)aasta viru folk,kus nad esinesid metsalaval.Oli augustikuu õhtune tähistaevas.Me kõik lamasime maas ja vaatasime taevasse.See oli selle folgi üks ilusamaid kontserte!