Täna oli esimene kord,kui ma peale keisrit mõtlesin proovida natukene füüsilise trenni peale.Ma tean,et idee poolest ei tohiks isegi mõelda selle peale,sest kaks kuud pole möödas(peale esimest keisrit ma ei suutnud mitu kuud midagi teha,selg oleks nagu halvatud olnud).Kuna mu enesetunne on viimastel päevadel olnud väga hea,arm ei valuta,otsustasin hüpata oma nõukaaegse ratta selga ja põrutada seitsme tuule poole.Uskuge või mitte,nii ma veedan oma \”laste\”vabat aega.Ma ei mäletagi,kui sain olla rahus ja vaikuses või kuulata rahus muusikat.Rattaga sõites on see võimalus mul täitsa olemas.
