Iga kord,kui Tartust juttu tuleb,tahaksin koheselt minna sinna,või siis lihtsalt rõõmust persega lakke hüpata.Eile oligi taaskord päev,mil pidin suuna Tartusse seadma.Ma olin nii nii nii elevil,kuid hetkeks rikkus ära see,et olin seisnud Põlva-Tartu maanteel pool tundi ja kuskilt ei paistnud seda,et keegi võtaks mind peale.Ent see muutus.Ma sain järjestikku ÜLI lahedate inimeste peale.Ma olin justkui õnnejunnis,nagu päriselt.Sel hetkel ma meenutasin,miks ma hääletamist armastan!
