Eile õhtul mõtlesin katsetada oma uusi papusi,algselt arvasin küll,et üle kilomeetri joosta ei jaksa.Ma ei olnud umbes aasta aega jooksnud.Alguses oli jalg ikka väga raske,kuid iga sammuga läks aina kergemaksja kergemaks, ning lõpuks oligi mul selline tunne,et väiks vabalt veel 10 km otsa joosta.Ent kukkumine hävitas selle mõtte koheselt.Loll olin,et telefeoni jäin hetkeks passima.Lendasin nagu niuhti mäest alla kruusa peale.Põrutasin isegi pöidla ära,rääkimata põlve marrastustest.Mitte miski ei peata mind,sest olin sellest tundsest nii puudust tundnud.Puhas nauding,ma ütlen.