Ma olen nii rahul sellega, et olen valinud ka kolmanda lapse ilmaletulekuks Põlva haigla. See kord nagu ka eelmine kord, ma tean mis mind ees ootab, ma tean seda, et minu eest kantakse imelist hoolt! Kogu see personal on seal imeline.
Mis puutub vastuvõttu, siis sellega oli kõik korras. Mõõdud vastasid nädalatega, vererõhk oli ideaalne, ent ma ise olen end viimasel ajal suhteliselt halvasti tundnud. Leidsime ka põhjuse, olen kuu aja jooksul tervelt 8kilo juurde võtnud. Ma tean, et seda on palju. Mitte õelda, et see on lausa meeletu number. Ämmaemand siiski rahustas mind sellega, et kokkuvõttes pole palju, arvestades seda, et terve raseduse jooksul olen võtnud 10kilo juurde. Lubasin talle kui ka endale seda, et üritan end kokku võtta, loobuda täielikult magusast ja kuidagimoodi pean end ka liigutama hakkama.
Järgmine visiit on alles juuli kuu lõpus, augusti alguses lähen arsti vastuvõtule, kes paneb kokku sünnitusplaani ning teeb ultraheli. Salamisi loodan, et ultraheli paljastab mulle oma viimase lapse soo. Viimane laps on sõna otsesemas mõttes, sest lähimate päevade jooksul täidan ära avalduse, kus ma nõustun oma munajuhade sulgemisega. See tehakse koos plaanilise keisriga.
Ah mis ma ikka siin räägin, nüüd jääb loota loota vaid seda, et ma ei oleks juuli lõpuks mingisugune kakukene. Sada kilo naise ilu. Tegin veidi nalja, tegelikult on see lausa kurb.