Ma endiselt vihkan telefoniga trükkimist, ent hetkel ei jää muud mul üle. Kell hakkab kuus saama, öö on olnud väga rahutu. Peale selle ma pole pea midagi söönud ega jooonud, suu kuivab täiega! Võin vist ainult huuli niisutada..mmm. Hommikul on üldises plaanis kaks keisrit, nagu ka Augustiga, olen ma see seekord jälle viimane. Kuna tehakse üldnarkoos, toibun ma sellest alles peale lõunat. Ma mäletan eredalt et kui jube see ärkamine oli. Koheselt tõmbasin maski eest, sest mul oli tunne et lämbun muidu ära. Uuh. Õnneks tuleb üks armas inimhing minu juurde ja valvab minu kullatükki, seniks kuni olen toibunud! Hendrik just eile meenutas, et olin täiega segast ajanud terve selle keisripäev. Üks paras katsumus.