Ma siiani ei suuda uskuda, et saime lõpuks endale päris oma printsessi. Ma unistasin tüdrukust sellest hetkest alates, kui me mai kuus rasedusest teada saime. Ma ausalt ei suutnud leppida mõttega, et tuleb järjekordne poiss. Kõik need kuud palusin ma armast taevaisa, et tuleks ometi tüdruk. Mind võeti kuulda! Ja kuna tegemist on meie viimase lapsega, siis noh, see oli täiuslik. Ma pole küll selline roosamanna emme, aga sitsid-satsid-patsid ei jää tulemata. Jah, mina olen õnnelik, Hendrik on õnnelik, mulle armsad inimesed on õnnelikud, kõik on õnnelikud. Aitäh aitäh Herta Hermiine eest!
![\"\"](\"http://kohvihoolikuelu.files.wordpress.com/2016/09/wp-image-526487911jpeg.jpeg\")