Algatuseks pean ma ütlema, et see on HULLUMEELNE. Kui saime teada minu ootamatusest rasedusest, siis arvake ära, mis mõtted mul peast läbi käis. Pole ime, et ma esimesed päevad ainult nutsin ja kartsin. Terve suve elasin ma pideva hirumu ees- just selle, et kuidas me kolme väikese lapsega hakkama saame. Eks olukorra tegi veel raskemaks see, et neil on nii väikesed vanusevahed. Teine laps ei käi veel potilgi.Etteruttavalt ütlen ma ära, et kodus on meil ainult üks karjumine ja kaklemine( mitte meie, vaid poisid, ärge saage valesti aru). Me isegi imestame seda, kuidas väike Herta magada saab.
Enne keisrilõikust muutus mu hirm veel reaalsemaks. Ma ei muretenud ei keisriarmi üle, ega muude asjade üle, vaid selle, et kuidas me ometi hakkama saame. See tundus suht võimatu missioon.
Esimesed kuud olid kõige raskemad. Kuna Herta sai äsja 2kuuseks, siis võin õelda, et need esimesed kuud.. Mul oli kergelt sünnitusjärgne depreka sümptomit. Seda koormust oli liiga palju, ma ei saanud üldse puhata, pole seda siiani saanud. Alguses ainult nutsin, olin närviline, lained lõid pea peal kokku ja üleüldse olin selline inimene, kes poleks mulle mitte kui kunagi meeldinud. Minu \” tööpäev\” algab hommikuti pool viis, sest peame Hertaga kalli abikaasa linna sõidutama. isegi see autosõit oli kohutav. Üks kord pidin ma kolm korda selle tee juures peatuma ja talle tagaistmel rinda andma, et teda kuidagimoodi maha rahustada. Nüüdseks on need autosõidud üldiselt rahulikumaks muutunud. Vahel nii tahaks, et see tüdruk võtaks ometi kord lutti. Kui mu ema meil külas käis, siis ta sai Herta luti otsa, kuid meil see ei õnnestunud. Pressima ka ei hakka, nüüd on lutt ka teadmata kadunud.
Poisid on ikka sellise raske iseloomuga. August Villem on meil kahe lapse eest. Mitte kui midagi ei kuula, kui Paul lasteaiast tuleb, siis see on päeva kõige raskem osa. Sest siis on meil kodus sõjaolukord. Ainult üks taplemine.
Lasteaeda minekuga on ka üks jant. Ausalt, ma pole eales nii kiiresti toimetanud. Kolme lapsega autosõit,neist ühe lapse lasteaeda viimine oli alguses selline õudus minu jaoks. Jalatsid ära, õueriided ära, juuste kammimine, sandlaaid jalga. August Villemi järele jooksime, Herta kusstutamine ja nii päevast päeva. Viimane kord tegin ma seda 3-4 minutiga.
Kuigi vahel tunnen end läbikukkunud emaga, siis tegelikult tean, et me anname endast parima. Hendrikuga teeme ka sisse-välja hingamisharjutusi. Sest noh närv läheb kiiresti mustaks. Ja tänu taevale, Herta magab öösiti.
Täna oli üks hullemaid öid. Paulil jooksis kaks korda ninast verd, nii et kõik oli koos. August Villem ärkas üles ja alguses hakkas nutma, pärats mängis pea kaks tundi omas toas autode ja rongidega, kuniks magama jäi. Hertal on ka üks meeletu nohu, siis temagi nohises meeletult ja aegajalt vajus vist tatt ka pealekauba kurku.
Kevadest muutub ka meie elukorraldus. Õigemini meil on plaanis OMA maja soetada, pangas anti juba aprilliks roheline tuli, ent me veel vaatame ja kogume raha. Loodetavasti on meie väljavalitu alles ja saame alustada ehitustöödega. Enne elame selle ajani!
