2016

Mul on kohati tunne, et meie kaks armast poissi on võtnud endale ühise missiooni meid Hendrikuga hulluks ajada. Või panevad meid lihtsalt proovile. Pean ära nentima, et nad on selles väga osavad.  

Tavaliselt kui ma poes käin, unustan ma miljon asja ära, mida mul koju vaja oli. Käin sõna otsesemas mõttes ringi nagu peata kana. Ent minu poeskäigud ei piirdu tavaliselt toidupoega, vaid pean abikaasale ka traktori juppe ostma( st. otsima) Nagu iga kord, loetleb mulle ära, mida täpselt vaja. Ja absoluutselt iga kord ma suudan need

Leidub ikka inimesi, kes on otsustanud mind minu elu lõpuni kritiseerida ning minu elu ja minu otsuseid ümarlaua taga \”arutada\”. Kamoon, päriselt? Iga kord kui ma seda kuskilt jälle kuulen, pakub see mulle iga korraga aina rohkem nalja. Sest oleks aeg edasi liikuda ning oma elu elada, või mis? Ma olen seda meelt, et kunagi

Ma olen nii rahul sellega, et olen valinud ka kolmanda lapse ilmaletulekuks Põlva haigla. See kord nagu ka eelmine kord, ma tean mis mind ees ootab, ma tean seda, et minu eest kantakse imelist hoolt! Kogu see personal on seal imeline. Mis puutub vastuvõttu, siis sellega oli kõik korras. Mõõdud vastasid nädalatega, vererõhk oli ideaalne,

Homme kirjutan sellest, kuidas August Villem kiirabiga haiglasse sattus. Ma ütlen, et see oli hullem kui kõige hirmsam õudusunenägu! Pauliga olen nii palju haiglas käinud, et iga kord on see aina rohkem talutavam, ent Augustiga on lood teisiti. Nähes kuidas su lapsel on silmad pahupidi peas, täiesti kontaktivõimetu ja tulikuum..õudne!

Sõbrad, ma olen tagasi. Põhjus, miks ma pole üldse viitsinud siia kirjutada, oli see, et meie läpakas ei tunnistanud wifit ning nii ta seisiski pool aastat niisama tühja. See ajas mind täiega närvi. Ja telefoniga blogimine on üks tüütumaid tegevusi üldse! Mis ma oskan õelda? Aeg kaob lihtsalt käest. Kuidagi liiga kiiresti läheb. Varsti on

Ma alustaksin nagu uuesti algusest selle beebimajandusega. Kuna mul polnud niipea veel plaanis uut last saada, olen loovutanud ära kõik beebiriided ja asjad, hällist tegin lastele turvaväravad jne.. Nüüd (lõpuks)oleme selle mõttega harjunud ja eile tuli tellitud kaup ikeast! Samas mul pole veel ei vankrit, ei turvahälli.Need kaks viimast on kõige olulisemad. Siinkohal tahaksingi ma

Oh seda üllatusbeebit!Ma siiani ei ole sellest veel päris päris aru saanud.See kõlab endiselt nii uskumatuna!Sest polnud ju mingeid sümptomeid,absoluutselt!Ja sellest teada saades,olin ma juba pool rasedust seljatanud.Alguses varises mu maailm kokku,sest mulle tundus,et selleks on liiga vara.Ma pidin paar päeva end koguma.Nüüdseks oleme selle mõttega harjunud.Võib-olla.Eile käisin arsti juures ja lõpuks sain oma raseduse