Kunagi mu sõbranna, kes elab nüüdseks aastaid iirimaal, lubas mulle, et iga kord kui mina teen oma blogis postituse,vastab ta mulle samaga! Mingi aeg see toimis nii tema kui ka minu jaoks. Siis läks asi lappama, ehk kumbki meist ei jõudnud enam blogisse ning vahed venisid ikka päris päris pikaks või jäi tema miljon postitust mulle võlgu. Kuu või kaks oli päris normaaalne meie jaoks.

Ent nüüd on ta jälle hoo üles võtnud. Ma ise kardan, et annan alla, sest seda aega on nii vähe ja tegelikult pole vahel ka üldse mitte mingisugust tahtmist blogida.

Ma olen otsustanud vähem vinguda. Vähem halada, vähem kirjutada. Pean keskenudma oma perele ja sellele, mis meil on. Mitte sellele, mida meil pole. Või kes mind vihkab või kes mind ei vihka. Mul on ausalt kama kaks.

Sel suvel olen otsustanud ka väljasõite teha. Esimene väljasõit toimub jaanipäeval Treski Küüni, järgmine mu sünkaril( samas kohas) ja lõpuks, VIRU FOLK! Seekord lähen ma oma sõbranna ja tema lapsega. Mudugi minuga kaasa tuleb ka väike Hermiineke. Emad ja tütred, nõnda ilusad. Kindlasti lisanud veel midagi!

Ahjaa, alustasin uut missiooni. Mis tähendab seda, et toitun tervislikumalt ja saan kaalust alla. Ehk ikka ja jälle suundusin tagasi lchf rajale. Ja mul on juba nädal möödas, ilma et oleksin kordagi patustanud. Nüüd jääb üle vaid edasi minna.

Elu on seiklus!