Ma olen lihtsalt nii tüdinenud. Kõigist ja kõigest. Kõikidest Inimestest kuni sotsiaalmeediani välja. Ma oleks äärepealt kõik kontod ära kustutanud ning kuskil lihtsalt vegeteerinud. Emotsioonide virr-varr. Tegelikult tahaksin ka mõned inimesed kaugustesse saata. Ma olen tüdinenud nägemast seda, milliseid fassaade inimesed endale ehitavad, jättes endast juskui ingli mulje, kuigi sisemus on rohkem kui mäda. Teiste ees lipitsemine.. no milleks?! Reaalsus on hoopis teine. Ma ise olen üldjuhul jäänud iseendast(kõikide oma tujudega), olen suutnud hoida end tagasi ütlemaks asju, mida ma ilmselt ka ei kahetseks. No kae nalja!
Lihtsalt olge teie ise. Jääge iseendaks. Kas sind armastatakse või vihatakse. Mõlemad variandid on okeid. Kõikidele ei saagi kõik inimesed meeldida. Mulle ei meeldi paljud inimesed, kuigi olen sunnitud mõndadele tere ütlema. Jah, ma tean, et see on elementaarbe viisakus..lihtsalt tunnen, et nad pole mu tere väärilised. Nad ei ole minu inimesed. Nad ei saa kunagi nendeks.
Nüüd ka väikene meeldetuletus iseendale: Täps, sa oled kõigile raskustele vaatama üks tubli inimhing. Hea naine ja veel parem kolme väikese lapse ema. Ausalt ka, nad kõik on mu inglikesed, vahel küll väikeste sarvedega, aga nad on MINU!
Nüüd saab edasi minna ainult kergemaks!