Viimased neli ööd on August ööbinud minu õe pool. Temaga pole olnud kunagi kuskil probleemi, sellepärast julgesin teda ka teiste juurde ööseks jätta. Üldselt ton ta seal juures suht ideaalne laps, ainult minu ja härraga on meie lapsed sellised nagu nad on. Paul Herbert oli seal kaks ööd. Ta on hulluks emmekaks muutunud. Ei saa isegi rahus vetsus enam käia. Ja ta saab oktoobris nelja aastaseks.

Ma ise käisin seal päeval ja jäin mõnel õhtul sinna. Mul endal on lihtsam. Sest kui härra on öises vahetuses, siis ma ei pea tagasi sõitma, et hommikul vara taas võrru startida.  Ühtlasi hoian ka kütust niimoodi kokku. Sest nagu te teate, härral pole veel lube ning mina sõidan päevas lastega kokku ei rohkem ega vähem kui 120km. See on kaks korda edasi tagasi.

Aga tagasi laste juurde. Ma hullult kartsin tänast õhtut, sest tavaliselt kui kõik lapsed koju naasevad, on hullumaja. Õhtu on olnud hullem kui hullumaja, Augusti unerütm on sassis, see on paras peavalu. Paul Herbert mässab ja Hertal on vist kuues hammas tulemas, seega ta joriseb ja nutab vahelduva eduga.

Ahjaa, pommuudis: Hertal pole nohu ja me lähme neljapäeval arsti juurde, et saaks lõpuks teha ka mingidki vaktsiinid. Nüüd pean lootma, et ma ära ei sõnu.  No kolme päevaga võib kõike juhtuda. See on rohkem närvesööv kui Paul Herberti adenoidide operatsiooni päeva oodata.