Praegu on selline hetk, kus ma tunnen, et selliseid hetki oleks vaja rohkem. Majas on täielik vaikus. Kui mul oleks kohvi isu, siis ilmselt jooksin hetkel kohvi ja lihtsalt mõnuleksin.
See pole sugugi üllatav, sest kell on juba päris palju ning ma olen unetu. Mul pole küll selliseid kordi palju, sest uneminuteid olen hakanud hindama. Seda enam, et minu väike Herta Hermiine on mulle iga hommik äratuskella eest. Kas kell viis või pool kuus- aga mitte kunagi kauem! Minutitki kauem. Vabalt võiksin kellegile teda mõni kordkellelegi laenata, sest noh..tahaks üks kordki kauem magada. Ent mõnel ööl on Herta maganud hommikuni välja, ilma et oleksin pidanud miljon korda ärkama. Söötma ja tassima. Tassima ja söötma.
Veel uskumatum, ma olen saanud ta enda voodisse. Muidu oli täielik kaisukas. Rohkem kaisukam kui mu poisid kokku. Üks hommik olin nõus isegi rinda andma, lootes et ehk jääb uuesti magama. Mis te arvate? Muidugi ei jäänud.
Kunagi lubas mulle mu õde, et niipea kui Herta jalad alla võtab- võtab ta ööseks enda juurde. On vähemalt midagi oodata.
Homme saab minu nunnu juba 10 kuuseks. Selle päeva puhul üritan ka Hertast pilti teha! 🙂