Kui muul ajal pole aega kirjutada, siis pool kolm öösel see pole probleemiks. Üldiselt on Herta ärganud öösiti ühe korra( jumal tänatud), ning uskumatu aga ta magab omas voodis. Enam polegi nii kaisukas- selle eest on hakanud meie esiklaps öösiti ringi uitama ning kaissu pugema. Ja muidugi ka ssda, et ma ei jõua enam äraoodata seda aega, mil poisid lasteaeda lähevad. Kõigest 22 päeva veel. Paul läheb uude rühma, August saab ühe aasta sõimerühmas käia, enne kui Pauli rühma läheb. Mingi aasta on nad isegi vist koos. Sest hetkel ma niigi ei suuda ettekujutada, kuidas ma end kahe rühma vahel ära jagan. Üldiselt mina viin ja toon. Suhtlen kasvatajatega ning käin koosolekutel. Hendrikul lihtsalt seda aega pole. Sest keegi peab tööl ka käima ning kellaajad ei sobi üldse. Paulile olengi poolnaljana õelnud, emme on laisk. Sellepärast ta tööl ei käigi. Kusjuures, ma pole eales veel nii kaua lapsega kodus olnud. Alati olen pagenud varakult tööle tagasi. Kohati on see isegi mõnus, aga ma ei suudaks aastaid kodus istuda. Nagu mõned meist.

Tegelikult ma ei tahtnud lastest rääkida, vaid sellest, et kohe kohe on tulemas viru folk. Kurbusega pean ütlema, et kaks viimast aastat olen vahele jätnud, ent selle aasta kava on  niivõrd imeline, lihtsalt peab minema. Seekord lähen oma sõbranna ja tema tütrekesega. Mina võtan samuti ainult Hermiinekese kaasa. Ma usun, et sellest tuleb üks imeline nädalavahetus💕

Samapalju ootan ma seda päeva, millal ta kõndima hakkab. Siis oleks kindlasti mul kergem. Praegu aind tassingi teda, kärru ka ei viitsi kogu aeg panna.

Olge mõnusad!