2017

Viimased postitused olen kirjutanud telefonis. Ma nii mäletan, kuidas ma seda jälestasin. Aga siin ma jälle nüüd kirjutan, telefoniga. Vaikselt hakkab see veel mulle isegi meeldimagi. Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, kui hea meel on mul omada just selliseid sõpru nagu Teie. Päriselt. Mingi aeg just mõtlesin, et olen ise oma sõprussuhted unarusse jätnud. Lihtsalt ei […]

Olen otsustanud oma väikse Hermiinekese lõplikult pudeli peale panna. Sest viimased päevad on see imetamine niivõrd valulik olnud. Ja teiseks, ma ei jaksa enam. Ma tean, et imetada võiks vähemalt aastani.. no palju asju võiks. Hertat olen imetanud kõikidest lastest kõige kauem. Paul Herbert sai vist alla kuu rinda. Koolikud ja muud asjad tegid oma

Ma olen lihtsalt nii tüdinenud. Kõigist ja kõigest. Kõikidest Inimestest kuni sotsiaalmeediani välja. Ma oleks äärepealt kõik kontod ära kustutanud ning kuskil lihtsalt vegeteerinud. Emotsioonide virr-varr. Tegelikult tahaksin ka mõned inimesed kaugustesse saata. Ma olen tüdinenud nägemast seda, milliseid fassaade inimesed endale ehitavad, jättes endast juskui ingli mulje, kuigi sisemus on rohkem kui mäda. Teiste

Kunagi mu sõbranna, kes elab nüüdseks aastaid iirimaal, lubas mulle, et iga kord kui mina teen oma blogis postituse,vastab ta mulle samaga! Mingi aeg see toimis nii tema kui ka minu jaoks. Siis läks asi lappama, ehk kumbki meist ei jõudnud enam blogisse ning vahed venisid ikka päris päris pikaks või jäi tema miljon postitust

Ma võib-olla olen nüüd veidi imal, aga ma pole ikka veel harjunud ilma Hendrikuta olema. Ta on käinud varsti aasta tööl, kus tal on hommikune ja öinevahetus. Olen sunnitud kõigega ise hakkama saama, sest üldiselt olen ma päevas 12tundi üksinda koos lastega. Kuid ikka veel, ei suuda ma eriti ilma temata uinuda. Jah, ma magan

See on suht erakordne hetk. Peaaegu on vaikus ( kaks last magavad, üks on magama jäämas)ning ma jõudsin siia! Kahetsusega pean nentima, et isegi kui tahaks või viitsiks kirjutada, siis paraku ei ole avanenud sellist vabat momenti. Viimasel ajal pole olnud ka eriti viitsimist. Lastega on enam-vähem. Mõni kord on häid päevi, mõni kord on

Luna käis täna kauaoodatud lõikusel. Otsustasime ta ära steriliseerida, et ta enam meile üllatusbeebisi ei tooks. Tegelikult mõtlesime  teha sea aastate eest, ent siis lasime talle hormoonravi teha ja lõpuks tegi aeg ikka oma töö. Kliinikusse minnes oli natukene kurb tunne. Üritasin teda veel rahustada ja rääkisin temaga. Süsti tegemisel pidin ma teda reaalse jõuga

Istun ja sõidan kodupoole. Vahelduseks on hea istuda kõrvalistmel. Käisin täna väikese Hertaga Elite kliinikus, lootes et saan natukenegi targemaks. Nüüd olen ma lihtsalt vihane ja täiesti nõutu. Täpselt sama jutt nagu kōik eelnevad arstid on mulle rääkinud. Mis ma muud ikka teha saan, eks ma aurutan ja kreemitan ning salvitan seni, kuni laps saab