Mul on vist mingi imelik periood, sest mulle on hakanud tunduma, et ma teen pidevalt valesti, võtan vastu valesi otsuseid..lihtsalt maakeeli õelda, et siht on kadumas. Ma tahan ärgata teadmisega, elu võib ka ilus olla. Mitte ärgata murekoormatega, mis suruvad kogu mu tahtejõu alla, mis hävitavad ühtlasi ka minu olemust. Ma tahan tunda, et olen väärt rohlem kui praegusel hetkel tundub.
Ma lihtsalt tahaksin keksida lilleaasal.
Ma tahan olla parem inimene.
Ma võin teeselda, et need on isolatsiooni kõrvalmõjud AGA tegelikult tunnen seda ammu.