Kui ma selle päeva peale mõtlen, tulevad mul endiselt külmavärinad peale. See hommik oli minu üks hirmsavamaid sõidukogemusi. Isegi paari aasta tagune avarii ei trumpa seda kuidagi üle. Kuigi avarii oli kordades hullem ja audi läks koheselt mahakandmusele. Võib-olla avariid tehes ei jõudnud ma midagi mõelda, kõik juhtus sekunditega aga viimasel korral oleks olnud kõik nagu aegluubis ning ma olin kindel, et nüüd on audiga kõik.
See oli üks ilus hommik. Päike oli juba kõrgel, ent teed olid justkui klaasist. Tavaliselt olen ma natukene raskema jalaga(üldiselt pean kiirusest kinni) aga sel päeval, nähes teeolusi, võtsin ma hoo aegsasti maha. Eelnevalt olin möödunud just rekkast(suundus parkimisplatsile), võttes hoo uuesti maha ja asusin soorimata vasakpööret. Võrumaa inimesed teavad kõik Barruse risti ent väljaspoolt olijad väga ei tea. See on selline nõme kurv, keskel on veel ohutussaar koos liiklusmärgiga, teisel pool teed piirdead. Tee on üles mäkke.
Kui ma keerama hakkasin, tundsin kuidas ma libisema hakkan. Ausalt ka, ma pole elusees nii kõvasti pidurit tallanud ning mu peas oli ainuke mõte, et nüüd tuleb pauk ja ma ei saa sinna midagi teha. See oli selline abituse tunne, sest ma tundsin, et pidurdamine ei aita, mitte miski ei aita. Tänu taevale, sain auto pidama, vahetult enne märki. Ma vist esimest korda elus tõmbasin nö külge.
Mäest üles jõudes, tegin ma väikese peatuse sest edasisõitmine oleks olnud mõeldamatu. Ma olin reaalselt shokis, mu käed värisesid, süda oli valmis rinnust välja hüppamas..
Tol samal õhtul, töö juurest autosse tulles, kartsin ma rooli istuda. Ma ikka mitu minutit istusin enne kui auto tööle panin.
Mul on olnud load 6 aastat, viimase audiga olen sõitnud pea 300 000 kilomeetrit, sõidutunde ning sõidukogemusi peaks nagu olema, ent iga kord kui tekivad sellised ärevad hetked, hakkavad jalad all värisema. Õnneks selliseid hetki on 1-2 korda aastas aga parem oleks kui ei oleks.
#audiseiklused.