Enese motivatsiooni leidsin vist Liisaga suheldes, peale seda kui ma ütlesin et ta näeb sitaks hea välja. Siis jäimegi põgusalt rääkima, sellest kuidas ta jooksma hakkas. Ma just vaatasin, et meie vestlus toimus 13.04 ja järgmisel päeval panin ma turbo sisse ning alustasin uut teekonda.
Ma olen käinud nüüd 8 päeva järjest. Alguses võtsin endale eesmärgiks miinimum 8 kilomeetrit kõndida. Jooksmisega läheb veel veits aega, sest ma reaalselt ei jaksa. Üks õhtu, kui olin ära jalutanud 12kilomeetrit, olin ma kindel, et jaksan veel joosta. Võib-olla jaksasin vaid ühe kilomeetri.
See on ikka täiega veider, et ma ei hakka mingeid iks vabandusi välja mõtlema, et miks mitte minna. Lähen lausa vabatahtlikult. Vahest ilma koertega, vahel ühega ja vahel kahega.
Enesetunne on ka täitsa hea. Iga kilomeetriga on järjest parem. Veejoomisega ei saa endiselt hakkama. Sellega ma jään vist jänni.
Täna avastasin, et mu tossud annavad alla. Kuigi imestada pole vaja, sest need on täpselt sama vanad kui August Villem ehk siis 6 aastat. Esimest korda tellisin need Uk-st. Üleüldse tellisin esimest korda kogu jooksuriiete komplekti, ilma et oleksin saanud proovida. Mäletan, et särgid ei istunud ning need käiku ei läinud aga need tossud- jumalikud. Ausalt. Maailma mugavamad. Selline tunne nagu mina ja need tossud sulandunud hetkega kokku. Tõesti, need on mu lemmarid ning ma ei kujuta ette, kuidas ma ilma nendeta üldse elada saan.
Ja siis zoomi treening- Alguses kui mu sõbranna selle mõtte õhku viskas, olin ma kindel, et seal toimub mingi itsitamine aga eksisin. Koheselt läks trenn käima. Järgmisel hetkel olin suremas, järgmised korrad elasin juba paremini üle. Eilne trenn ajas kohe higistama. Tõeline trennihunt on mul Herta. Ta on osalenud kõikidel mu trenniõhtudel. No nii vinge tütarlaps. Kui huvi, võite meiega liituda.