Eile õeldi, et blogi on soiku jäänud/jäämas. Tegelikult pole, lihtsalt ma ei jõua. Kuigi hetkel olen kodune, on mul ikka miljon asja, mida tuleb korda ajada. Vabavamat momenti nagu polegi, teen seda, teen toda, jalutan siin ja jalutan seal. Mulle hullult meeldib.
Auto puudumine hakkab vaikselt mõistust sööma. Eile viisime auto linna, remonti ootama, vähemalt sai kuidagimoodi see ise kohale toimetatud. Kogu selle logistika paika ajamine on õudne. Eile sain kaheks päevaks n-ö asendusauto, tegemist on manuaaliga. Te ei kujuta ette, kuidas ma närveerisin ning tänu sellele ajasin ka siduri ja piduri sassi. Üldse on harjumatu sõita autoga, millel on sidur. Paar korda olen selle ka suutnud välja suretada. Häbi! Käikude vahetamine viis mind hetkeks samuti endast välja. Eks kolm aastat automaadiga sõitu annab ikka tunda. Seda räägib inimene, kellel on kuue aastane sõidukogemus ning esimesed kolm aastat, oli meil täiesti manuaalkastiga sõiduvahend.
Jalutamise juurde tagasi tulles, siis võin käsi südamel öelda, et järgmine kuu võtan sihiks 200km. Sest kui ma poole kuuga suudan kõndida umbes 120kilomeetrit, siis ei tohiks see võimatu olla. Kui keegi peaks küsima mu kaalu kohta, siis ausalt ma ei tea. Kuna mul puudub igasugune kaalumise võimalus ära, siis ma elan õndsas teadmatuses edasi. Ise tahaks küll loota, et mõni kilo on ikka ära kadunud.
