Kui teistele on oma auto pelgalt sõiduvahend, mis viib teda punktist a punkti b, siis ausalt, minule tähendab see Audi rohkem kui ma julgeksin mõelda/õelda. Ma olen alatihti mõelnud, et mis saab siis kui tuleb see aeg, kui pean sellega sõitna vanarauda. Ma oleksin murtud naine! Täiesti katki, lõhki kisutud. See mõte on isegi õõvastav. Kui saaks, hoiaksin ma seda autot veel lastelegi..kuigi selleks ajaks on see kindlasti ära roostetanud.
Eile oli viimane päev, mil sõitsin asendusautoga. Mulle tundus nagu oleksin hakanud käiguvahetamisega ära harjuma ning mõistma, et tavaliselt autodel on ka sidur olemas. Kuid jalg läks ikka krampi, käiguvahetused panid muretsema..
Ühesõnaga, sain nunnukese tagasi, elusalt ja tervelt! Alguses tundus see nii veider, et polegi sidurit. On vaid kaks pedaali!
Kõike on kuidagi nii palju ja üldse ei jõua. Kuid üks on kindel, järgmine kuu purustan oma kõndimise rekordi.
Tossud ka veel koost ei lagune😂