Kui ma esimesel korral nendega tutvusin- ei kujutanud ma ette, et nad kõik mulle armsaks saavad.
Esimene kohtumine oli selline konarlik, sest meil oli kiire ning pidime ära kodunt minema kuid ühtäkki olid lapsed kadunud. See on tegelikult tavaline, sest me üldiselt teame kus nad on või kui kohe üles ei leia, siis käime majapidamised läbi ning kuskilt ikka välja tulevad. Vahel pean ma ainult kuulatama, sest need lapsed ei oska vaikselt olla. Nagu ikka, läksin ma mööda küla teed otsima kuid ühtäkki näen, et kollase maja juures käib elu ja neil on lapsed. 2 poissi, tundusid meie poiste vanused ja ma ei eksinudki. Tutvustasin end ja võtsin lapsed endaga kaasa. Nemad küll ütlesid, et nad võivad siin mängida.. kuid ma seekord pidin lapsed laste juurest ära vedama.
Koju tagasi jõudes, olid lapsed koheselt kadunud. Sel õhtul toimus meil esimene kirjavahetus, millele oli Herbert vahendajaks. Ma arvan, et sealt saigi sõprus alguse..
Järgmisel päeval läks meil kõik ühes rütmis..kuni siis juuli lõpuni. Lapsed olid lahutamatud. Isegi keelebarjäär ei seganud neid ja kuidagimoodi saime me kõik hakkama. Mõnedel hetkedel oli juba natukene raskem, samas Eesti ja Soome keelel on mingi nurga alt sama kõlaga aga ega see ei tähenda, et neil tähendused samad
Kui nad esimest korda ära, oli mul juba päris kurb meel. Sel hommikul polnud mind ennast kodus ning ma ei saanudki neid ära saata.
Juuli kuus pidid nad väiksema koosseisuga tulema, alguses pidid nad võtma ühe poisi aga meie õnneks olid mõlemad poisid tulijad. Seekord ainult emaga.
Lapsed ootasid pikkisilmi, mina ootasin ja mõned päevad enne mu sünnipäevad, nad saabusidki. Sain neile ukse taha ja õhupallid soetatud, koogi tellisin ma SOS tellimusena oma koogimeistrilt.
Need kaks nädakat, olid kuidagi nii toredad ja head, samas ka nii väsitavad. Lapsed jooksid ühest majast teise ning nii päevast päeva. Viis last on ikka ulmeline kogus ja sealhulgas oli ka meie oma printsess..
Päevad olid täis ujumist, ratastega sõitmist, peituse mängimist ja niisama toredaid jutuajamisi. Mul oli nii hea meel, et mul oli kellegi juures käia ja lihtsalt maha istuda ning kohvi nautida.
See vist on hea kui ka lapsevanemad saavad omavahel läbi.
Juulilõpus läksid nad tagasi ja juba esimesel päeval oli juba nii tühi tunne. Nii harjumatu kui on ainult omad lapsed
Piltidega on täpselt niimoodi, et kõik kõige ägedamad hetked on ikkagi jäädvustamata, sest kaamerat või telefoni pole kogu aeg kaasas.
Nüüd me siis ootame vähem kui aasta ning loodame, et soome või eesti lukku ei panda, sest muidu oleks see päris nutune.
Tegelikult ka, see suvi on olnud üle mitmete aastate nii eriline. Ja mul on nii hea meel, et meie lapsed said endale suvesõbrad ning et neil on ka nii normaalsed vanemad💚
Olete meile hinge pugenud!🥰