Kuna meil peres on augusti kuu nii raske olnud, on juhtunud kolm halba asja ja seda järjest, siis need emotsioonid on nii kurvakõlaga, et tahes-tahtmata ajab see mind nutma, ma pole vist eluski nii palju nutnud kui need 5 päeva järjest. Ja ma muidugi tean ka seda, et pärast homset olen ma lausa lohutamatu.
Mu süda on purunemas. Mitte küll otseses mõttes, ent piltlikult õeldes. Ma täiesti elan ja hingan, ent mis elu see on?
Lohutussöömisest siis nii palju, et üks kord tuli mul hull magusaisu, ostsin poest koogitükid, mõeldes, et viin need koju lastele. Kuna ma olin sel momendil eriti kurb..siis mõtlesingi, et võtan sõites mõne tükikese. Võtsin ühe ja võtsin teise ja isegi kolmanda, mingil hetkel juba taipasin, et parem süüa see terve kook ära, sest kui ma läheks väikese tükiga koju, siis oleks lastel kisa taevani.
Kujutage ette nüüd pilti, kuidas üks naisterahvas sõidurajal endale kooki näost sisse ajab. Hea, et ma kilet veel ära ei söönud.
Koju jõudes, olid mu riided purused, auto oli koogipuru täis. Siis mõtlesin küll, et miks oli seda vaja?
Loo moraal muidugi see, et koogisöömine mul tuju paremaks ei teinud, pigem oli selline kahetsus moment ning ma loodan, et see ei jää püsivaks nähtuseks.
