See kõik toimus nii kiiresti, sest alles eelmisel kolmapäeval saime me teada et teda ei saa enam päästa ja nüüd, on ta läinud!
Tal pidi olema eelmisel kolmapäeval operatsioon, et lõigata ära see teine muna. Juba sel hommikul, oli mul selline imelik tunne. Ma juba kartsin, et meid saadetakse koju. Aga ma ei mõelnud, et just sellise kurva sõnumiga. Mõtlesin lihtsalt, et need näitajad on halvad, teeme talle rohukuuri ning proovime jälle. Ma tõesti lootsin, et me saame talle aega juurde. Kasvõi aastakese..
Sinna jõudes, rääkisin ma murest, sest silmnähtavalt oli ta kõhust turses ja ma mõtlesin, et ehk ongi juurde võtnud kuid kaal rääkis midagi muud. Arst isegi ei mõelnud pikalt, vaid läksid temaga koheselt kopsupilti tegema. Kui tagasi tuli, pidi ta mulle raske südamega ütlema, et teda pole enam võimalik päästa. Kutsus mind kaasa pilti vaatama. See oli ühtlaselt hall ja hägune, ehk siis kopsudes jääb seda õhku vähemaks ja asi läheb iga hetkega hullemaks. Vähk on teinult kiirelt oma töö. Kui isegi operatsioon oleks tehtud, ei oleks pruukinud sealt enam üles ärgata. Arst ütles ka, et me peame võtma vastu otsuse, millal ta magama panna.
Mul pisarad voolasid sealsamas, olin täiesti lohutamatu. Ma üldse ei mõelnud, et see päev läheb järjest hullemaks.
Pidime võtma vastu otsuse. Luna sai küll mingi hormoonsüsti, et tema olukorda natukene leevendada aga kui selle mõju oleks otsa saanud, oleks löönud kõik korraga kõik halvad asjad välja, ehk siis oleks olnud see kõige jubedam variant.
Ma olengi nutnud vahelduva eduga kõik need päevad, mingi hetkel tundus, et pisarad saavad juba otsa. Võib- olla oligi see raskem, sest mul olid Luna ees süümekad nagu ma varasemates postitustes rääkisin. Et kui oleks varem aru saanud, et siis oleks saanud äkki midagi veel teha. Ma ei olnud nõus temast veel loobuma.
Reedeks olime suutnud ära otsustada, et teeme seda esmaspäeval. Iga kord kui Lunat vaatasin, tulid pisarad. Üks öö võtsin ta kaissu ja palusin tema käest andeks ning ütlesin, kuidas ma teda armastan. See oli ka valusamaid õhtupoolikuid.
Pühapäev a õhtul läksime temaga viimast korda metsas.
Metsas oli ta ka eriti tubli. Mina nutsin, tema aga kepsutas ringi. Ta tegi küll rohkem puhkepause, aga väliselt polnud tal midagi viga. Ta võib-olla sai aru, et lõpp on lähenemas.
Esmaspäeva hommikul käisin veel temaga jalutamas. Ma vist ei tea. Mitu korda ma tema käest andestust lõpuks palusin.
Kuna me täpselt ei teadnud, millal loomaarst koju tuleb, siis olime juba varakult valmis. Samas, kui valmis saab olla? Pisarad jooksid mõõda põski alla.
Kui loomaarst saatis sõnumi, et hakkab tulema, siis oli see lõplik. Tagasiteed enam ei olnud. Tegelikult kui nüüd tunnistada, oli mul tahtmine Lunaga putku panna ja enam mitte välja ilmuda. Lastele ei jõudnud see küll kohale aga meil Hendrikuga oli väga valus. Ma tahtsin küll ka teise süsti ajal Luna juures olla aga loomaarsti soov oli see, et me sel hetkel seal ei viibiks. Kui Luna oli olnud väga kannatlik igasuguste torgete suhtes, ent nüüd hakkas ta rabelema. Nii valus oli teda sel hetkel vaadata. Kui narkoosi süsti sai ära, siis ta tükk aega punnis veel vastu, mingil hetkel oli ta pea mu põlvede peal. Oeh, ma ütlen. See meeletu südamevalu.
Teise süsti ajal olime me toas ning nagu hiljem välja tuli, et ta seisund oli veel hullem kui me arvasime. Sest see paunake, mis on südamejuures, oli sellist hägust ja halli vedelikku täis. Ta oleks nagunii varsti läinud. Lihtsalt, mulle ei mahu pähe, kui valus võis tal olla. Ta ei teinud piiksugi kogu selle haiguse ajal. Ja tont teab, kaua ta selle vähiga võidelnud oli. See ongi kõige kurvem, sest väliselt ei paistnud tal mingit häda olevat. Ainuke sümptom, mis tal lõpupoole tuli, olid köhahood.
Ilmselt on see mu viimane postitus Lunast, sest ma ei uskunud, et lemmiklooma kaotus võib olla nii laastav. Ning kui õeldakse, et nii on parem ja et ta ei pea piinlema- see ei lohuta mind.
Ja jumal tänatud, et jõudsime fotograafi juures ära käia, sel sel hetkel me ei teadnud, et täpselt nädala pärast teda enam ei ole.
Tean vaid seda, et kuigi aeg parandab haavad, siis suur tükk minu südamest lahkus sel päeval koos Lunaga. Ta oli meie esimene koer. Nii veider on öelda, et oli ning teda nüüd enam pole