Mulle tundub, et sellest saab pigem koerablogi kui mingi muu blogi. Ma ei ole sellest varem mõelnud, aga ma ausalt ei tea, kuidas kõik need lemmiklooma omanikud kaotustega toime tulevad. See on alati nii, et sa ei saa sellest enne aru kui see sinuga midagi sellist ei juhtu. Ja kui inimesed on pidanud mitu looma kaotama, siis kuidas nad üldse edasi elavad koos selle südamevaluga? Rääkige palun.
Mina kaotasin enda koera 17. detsember 2020. Päris tõsiselt ma pole enne südames nii suurt valu tundnud, kui see hommik kui ma ärkasin ja teda enam ei olnud. See oli väga-väga raske ja siiani on väga-väga raske. Kui vanu pilte vaatan või natukenegi tema peale mõtlen, siis läheb kohe silm märjaks. Tuleb tihti õhtuid, kus jälle meenutan vanu aegu ja kuidas ta käitus ja, mis tegi.. siis nutan jälle korraliku peatäie ja lohutan ennast, et enam ei ole tal valus ega paha ja südames on alati minuga. Ta oli minu kõige esimene koer, kelle sain 2006 aastal esimeses klassis. Valu aitas leevendada see, et mul oli kass, kes minu juurde jäi ja teadmine, et ma ei ole päris üksi oma suure kurbusega. Kass oli ju ka sõbra kaotanud. Päris ära see valu ilmselt ei lähe kunagi. Tahaksin ta mälestuseks lasta teha tätoveeringu, siis endal tunne, et on alati minuga.
Meil ka teine koer, tema 2,5 aastane. Temaga on nii, et mul pole olnud sellist sidet kui mul oli Lunaga. Luna puges kohe mulle hinge ja röövis hetkega mu südame. Mul on tätoveeringud samasugune mõte. Mul on ka isa sünni ja surma aastapäevad tätoveeritud, seega mõtlesin, et teisele jalale, lasen ma Luna tätoveerida.🖤