Mulle tundub, et sellest saab pigem koerablogi kui mingi muu blogi. Ma ei ole sellest varem mõelnud, aga ma ausalt ei tea, kuidas kõik need lemmiklooma omanikud kaotustega toime tulevad. See on alati nii, et sa ei saa sellest enne aru kui see sinuga midagi sellist ei juhtu. Ja kui inimesed on pidanud mitu looma kaotama, siis kuidas nad üldse edasi elavad koos selle südamevaluga? Rääkige palun.
Ma olen üldse mõelnud viimasel ajal palju koertest, eriti oma Lunakesest. Kogu selle aja jooksul, ei mõelnud ma kordagi, et kunagi pean ma temast loobuma või veel hullem, ma pean ta reaalselt magama panema. Kuidas saab üldse võtta vastu otsuse, et panna oma koer magama? Mis õigusega kustutan ta eluküünla? Eks see ole kahe otsaga asi, sest nagu Lunal, ei oleks ta enam kaua elanud. Sest ühel hetkel oleks ta lämbunud või jalapealt kokku kukkunud ja ära surnud. Ma tean, et võtsime vastu õige otsuse, aga see on nii valus ja see teeb niipalju haiget. Ma ausalt ei oska vaadata seda Luna seisukohast, võib-olla olen ma liiga isekas? Võib-olla ma ei mõista, et nii oli temale parim. Tal ei ole enam valus, ent mina ei suuda sellega leppida. Usun, et see aeg on kuradima pikk enne kui ma lõpuks suudan seda endale andestada. Sest ma tunnen päriselt end süüdi, selles et avastasime liiga hilja. Kui ta oleks ometi kuidagi moodi märku andnud..
Mul on ikka püsivalt pisarad silmis, sest ilma Lunata pole elu see, mis oli Lunaga. Kodu on täis tühjust, kahe koera asemel ootab üks koer. Temagi on murest murtud ning ta reaalselt ei saa aru, kus on Luna. Jenny on olnud kutsikast peale koos Lunaga. Me küll poputame ja anname endast parima, et ta ei tunneks end üksi.
Üleüldse, me tihti võtame kõike enesest mõistetavalt, me teeme seda inimestega, loomadega- kõigiga! Me ei hinda igat päeva ja hetke, sest me arvame, et see jääb igavesti nii. Nagu näha, sinu maailm puruneda hetkega kildudeks.
Tean vaid seda, et ma jään teda igavesti leinama ja igatsema. Meil on koos temaga nii palju mälestusi, mida meenutada.. aga mälestustega on sedapsi, et need tuhmuvad ja see on mu suurim hirm. Sest nii saab on läinud ka mu isa n-ö mälestustega, siis olin ma väike, ma mäletan veel üksikuid seiku aga ajaga on needki muutunud tuhmimaks.
Andke mulle andeks, et mu blogi viimased postitused on ainult Lunast. Ta lihtsalt oli minu elust suur osa.
#eluilmalunata
Mina kaotasin enda koera 17. detsember 2020. Päris tõsiselt ma pole enne südames nii suurt valu tundnud, kui see hommik kui ma ärkasin ja teda enam ei olnud. See oli väga-väga raske ja siiani on väga-väga raske. Kui vanu pilte vaatan või natukenegi tema peale mõtlen, siis läheb kohe silm märjaks. Tuleb tihti õhtuid, kus jälle meenutan vanu aegu ja kuidas ta käitus ja, mis tegi.. siis nutan jälle korraliku peatäie ja lohutan ennast, et enam ei ole tal valus ega paha ja südames on alati minuga. Ta oli minu kõige esimene koer, kelle sain 2006 aastal esimeses klassis. Valu aitas leevendada see, et mul oli kass, kes minu juurde jäi ja teadmine, et ma ei ole päris üksi oma suure kurbusega. Kass oli ju ka sõbra kaotanud. Päris ära see valu ilmselt ei lähe kunagi. Tahaksin ta mälestuseks lasta teha tätoveeringu, siis endal tunne, et on alati minuga.
Meil ka teine koer, tema 2,5 aastane. Temaga on nii, et mul pole olnud sellist sidet kui mul oli Lunaga. Luna puges kohe mulle hinge ja röövis hetkega mu südame. Mul on tätoveeringud samasugune mõte. Mul on ka isa sünni ja surma aastapäevad tätoveeritud, seega mõtlesin, et teisele jalale, lasen ma Luna tätoveerida.🖤