Kui ma oleksin tahtnud kihla vedada, siis oleksin ma selle kaotanud. Nimelt kui ma kuulsin, et Herta tahab sõbranna juurde ööseks jääda, ei uskunud ma, et ta päriselt selle ära teeb. See plaan tuli neil nädala alguses ja sellest ajast peale, olid nad mõlemad kodus sellest aina rääkinud, Herta tüütas meid selle jutuga ja Ingel tegi seda omas kodus.
Kust Ingel ja Herta teineteist teavad? Sest nende emad teavad teineteist ammu ammu. Tegelikult tundsin yokot juba pealinnas elada kui ma tema vennaga läbi käisin. Ma muidgi teadsin teda kui sõbra väikest õde. Me sel ajal ei suhelnud, sest ta polnud kunagi meie kambas. Ent eluteed tõid teda Võrumaale ja nagu teada, tulin ka mina Võrumaale. Sellest ajast saadik oleme me tihedalt suhtluses olnud ja meie tütred on täpselt sama vanad ja samuti sõbrannad. Sõbrannade värk vist toimibki niimoodi. Me isegi mõtleme nüüd ühtemoodi. Üks kord kui meil filmiõhtu oli, tõime me erinevatest poodidest täpselt samasuguseid asju, teineteise käest küsimata. Kui see pole ühtemoodi mõtlemine, siis mis võiks üldse olla?
Tulles nüüd Herta juurde tagasi, siis Hermiine läkski! Kui aus olla, ootasin ma hirmuga telefonikünet, sets on olnud kordi kui ma olen pidanud järgi minema. Me küll ütlesime, et me ei tule aga tegelikult oleks vist isegi läinud. Sõbranna saatis mulle pidevalt pilte ja andis olukorrast ülevaate. Põhimõtteliselt oli Hermiine multikate ees ära vajunud, nagu minagi telekat vaadates, ilma et me oleksime telefonis rääkinud. Sellest hetkest tuli meeletu igatsuse pisik peale.
Hommikul ärgates oli ka mega imelik olla, sest ainult poisid olid meil kodus ja kodu oli kuidagi poole vaiksem. Otsustasime minna Härma müüride juurde, sest tüdrukud olid käinud seal nädala sees kui neil lasteaiast popipäev oli Väga äge koht on! Saime uue laste peopaiga endale. Kogu aeg uurisin pidevalt, et kuidas tal ikka läheb. Kõik oli tal hästi, lihtsalt minul oli igatsus peal. No kae nalja! Vabal ajal ajab ta mind hulluks aga kui ta ära on, tunnen puudust.
Tuli välja, et ka Hermiinekesel oli sportlik pühapäev nagu ta vendadel.
Kusjuures, mul on Hertaga mingi teema. Temast tunnen ma alati kõige rohkem puudust. Ma ei tea, kas asi on selles, et ta on pesamuna või selles, et ma olin temaga kõige kauem kodus? Ta on terve oma elu, olnud minule üks suur sabarakk. Ning mõnedel hetkedel arvab tema, et ta on pere ainus laps. Isegi joonistused olid vahepeal ühe lapselised. Me ikka peame aegajalt meelde tuletama, et meil on kaks poissi veel.)