Ma viimased aastad olen mõelnud, et enam hullemaks minna ei saa ja siis tuleb PÕMAKI!PÕMAKI! pauk paugu otsa. Ma ei ole jõudnud veel ühele paugule reageerida kui tuleb juba teine ja kolmas, võib-olla isegi neljas.
See aasta on kuidagi eriti hull olnud. Ma olen olnud emotsionaalselt täiesti musta augus, olen mõelnud halbu mõtteid ning olen tundnud, et mu jõud on raugemas..
Nagu te teate, oli kõige raskem mulle Lunast ilma jäämine. Ma läksin juba endast välja sel päeval kui leidsime Lunal piimanäärme kasvaja. Ma teadsin, et siit enam head nahka ei tule, ent ma ei teadnud seda, kui laastavalt see mulle tegelikult mõjus. Ma pole elu sees nii palju nutnud. Mu silmad olid enamus ajast märjad ja ma ei kujutanud oma elu ette ilma Lunata. Ja sel päeval kui me pidime ta magama panema, läks miskit temaga hauda kaasa! Kui keegi kes seda hetkel loeb ja mõtleb endamisi, et on ikka sooda, kuidas saab ühe koera pärast nii palju nutta, siis ütlen ma vaid seda- et me olime Lunaga kokkukasvanud, ta oli meie peres pea 10 aastat ning meil on nii palju mälestusi, emotsioone ja seiklusi, et täitsa lõpp kohe! Ma tõesti armastasin seda koera kogu oma südamega.
Ma arvan, et Lunast valusam kaotus on mu isa surm, aga seda aega ei mäleta ma üldse. Ma mäletan matuseid, ma mäletan inimesi aga ma ei mäleta, et oleksin tundnud nii suurt valu. Miks? Sest kui paljud 9 aastased lapsed suudavad aru saada surmast? Nüüd olen ma juba suur, eks ma ikka mõistan seda valu ja piina, mida tähendab inimese kaotus. Tol ajal ma kuidagi ei osanud..
Teisel kohal on muidugi kõik need asjad, mis minuga sellel aastal juhtunud..ma ei jõua eales seda nimekirja koostada.
Auto on ka selle aasta murekohaks. Kui juba läheb, siis ikka kõik. Ma ei julge isegi neid remondiarveid kokku arvutada, sest isegi see kuu on purustatud vanade arvete rekordeid.
Ma olen ikka mõelnud et kui palju halba saab ühe inimesega juhtuda? Kui mitu korda tuleb katsetada inimeste piire, et kas ta veab ikka välja? Kui mitu korda saab inimest murda?
Alati kui ma nüüd mõtlen, et oh võib-olla ei tulegi see kuu ootamatusi, siis võin kindel olla sest see aasta on iga päev üks suur väljakutse.
Lihtsalt tahaks unustada kõik mureallikad ära ja keksida lilleaasal. Ma tean, et see on võimatu, ent uskuma peab!
Ahjaa, täna lakkas telefoni kõlar töötamast. Mind kõige rohkem häirib see, et ma olen seda telefoni nagu oma kullatera, sellem pole isegi kriime peal..