Testimisest.

Iga jumala kord tuleb hirm peale kui kuulen, et koolis või lasteaias on keegi positiivne, siis esimesena kardan, et äkki keegi meie lastest. Ma ei tea, iga jumala kord kui teade tuleb, mõtlen ma õudusega. Ma tean, see pole üldse häbisse aga kui meie eelmise aasta algises jäime, siis tundus küll, et oleksime justkui katkuhaiged.Poisid on olnud paar korda lähikontaktsed, Herbert on käinud kolmel testil ning Villem on käinud ühel testil( ta pole ametlikult koroonat põdenud, sest me ei näinud sel mõtet kui kõik olid positiivsed)mis lõppes suht hüsteeriliselt. Hertake on käinud kahel testil. Läbinud selle ilma suurema vastuhakuta.

Ma saan aru, et nimesid ei tohi avalikustada, sest kui õpetaja helistab või saadab chatis, siis sisu on ala \” üks positiivne\”. Mis on ühest küljest väga okei aga teisest küljest kui lapsed koju tulevad, siis suhteliselt esimese asjana õeldakse, et temal tuli kaks triipu või et tema oli positiivne. See on kuidagi nõme, sest meil on väga väike kool, kõik puutuvad kuidagi kokku, meil on üks bussijuht ja kaks bussiringi. Muidu peab hakkama nuputama, kes kellega kokku puutus.

Kui ma kuulsin, et lasteaias oli üks koroonajuhtum, siis olin ma sel hetkel õnnelik, et me Herta Hermiinet ei viinud enne vaheaja lõppu lasteaeda.

Ma lihtsalt tahtsin õelda, et järgmine kord istun lastega 10 päeva kodus, mitte ei vea neid testile. Kahel esimesel korral oli suht hästi läinud, ent viimasel korral tegid poisid sellist tsirkust- läksid hüsteeriasse, jooksin kahe poisi vahet, lukustati autouksi ning poldud nõus mitte millegagi. Kuigi nad on kiirtestide võtmises spetsialistid valmis, teavad täpselt mitu korda mida tegema peab aga see päris test…minu närvid enam vastu ei pea.

Ja see testi tulemuste ootamine, omamoodi nagu sporditulemuste teada saamine. Kuigi iga kord olen ma veendunud, et nad on positiivsed. Ma ei tea miks, võib-olla soovin positiivselt üllatuda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga