Kui teile juba mõtlesite, et me oleme puhta hulluks läinud, et võtsime koju (Peale Luna surma) nii suure koera, siis te ilmselgelt polnud te valmis veel kolmanda koera võtmisest..
Kes vähegi mu blogi lugenud on, või kuulnud midagi Luna kohta, siis pean ütlema, Luna kaotusest on mul siiamaani raske toibuda. Ma küll ei nuta enam nii palju aga ma nutan endiselt. Kordades küll palju vähem, ent kui keegi ei näe või sõidan üksinda ja kui juhtub, et mõtted lähevad Luna peale, siis võin teile garanteerida seda, et tavaliselt linna sõites on minu silmad siiski märjad. Ma meenutan ka toredaid aegu aga kogu see valu, mida me augusti kuus pidime tundma, on jätnud oma jälje. Sügava ja kraapiva. Kes kursis pole, siis see mainin ja räägin veel teile Lunast ning meie uuest koerast. https://kohvihoolikuelu.ee/2021/11/08/ma-olen-valmis-riskima-andes-oma-sudame-sinu-hoolde/
Me hoidsime seda suht saladuses, sest ma juba kujutasin ette, mis sealt kõike tulema võib hakata..mitte, et see mulle isiklikult lugenud oleks aga ma tunnistan, et see oli päris suur julgustükk. Ja üritasin seda mõtet aina seedida, sest kui me kuulsime taksikutsikatest, siis olin ma peaaegu kohe müüdud. Räägib nüüd inimene, kelle meelest on olnud taksid kõige hullema iseloomuga, kõige isekad, kõige suuremad kaevajad.. Ma olen elanud selle teadmisega kogu oma koeraomaniku elu. Nüüd järgmisel otsustasime kolmanda koera võtta. Esimest korda pisikese koera, sest eelnevad koerad on päris suured, väljaaarvatud Jenny, kes on küll Monast vanem aga samas ka pisem.
Effyle läksin ma järgi eelmisel laupäeval. Enne seda pidin ostma loomapoest traksid ja rihma kuid trakside valimisega jäin ma päris jänni, sest mul pole olnud kunagi nii väikest koera. Poemüüja soovitas kassitrakse ja mul polnud sellega ühtegi vastuväidet. Kodus olles panime me küll jänesele mõeldud kaelarihma, mis me kunagi ostsime, Effyle kaela. Jumal tänatud, sellel on ka kelluke olemas, sest Effykene on ikka päris väike ja kiire, tahestahmata võib ta kuidagi jala alla jääda.
Effyga on sedapsi lood, et ta on täielik beebi ja imeline kaisukas, sest ta enam jaolt ainult magab, sööb või mängib Monaga. Kusjuures, ma põdesin alguses Mona suurust, sest ta annab justkui elevandi mõõdu välja ning olin kindel, et teineteisega harjumine võtab aega. Välja tuli hoopis teisiti, nad on Monaga justkui parimad sõbrad ja Jenny on hoopis see, kes vajab rohkemat aega.
Kutsikas nagu kutsikas ikka, pidi ta koguseg meie juures olema ja kui me diivanilt tõusime ja kööki suundusime, tuli kohe hädakisa. Selline tunne nagu kuidas keegi julgeb teda maha jätta. Just sellepärast olen ma võtnud ta autosõitudele ka kaasa, et natukene harjutada..aga see kuna see kisa, mida ta seal teha suudab on meeletu.
See on üks asju, mis tuleb mulle üllatusena. Meil polnud kunagi Luna ja Jennyga selliseid probleeme ja nad on sõitnud mitmeid kordi mu emme juurde ja tagasi, kokku pea 600 km. Kordagi polnud niuksumist ega oksendamist, Lunaga oli hoopis see, et kui kohe mingisuguse autoukse lahti tegime, hüppas ta kohe sisse. Nüüd on meil ka Mona, kes oksendab ja Effy, kes ainult nutab ja väriseb. Kui kellelgil on veel nippe, kuidas me sellest olukorrast välja tulla võiks, siis olen nõuannetele avatud. Sest autoga sõidame me palju ja suvel, me elamegi ainult metsas ja päriselt tahaks neid koeri endaga kaasa võtta.
Imelik on see, et ma näen nii Monas kui Effys nii palju Lunale sarnaseid jooni, et olen hakanud mõtlema, et äkki ta on tulnud meie juurde tagasi. Ma tean, see kõlab veidi imelikult..
Mul on isegi veidi imelik mõelda, et olen suutnud oma südame taas avada nendele kahele koerale. Peale Luna kaotust olin ma veendunud, et me ei võta ühtegi uut looma. Never!
Nüüd on meil kodus 3 koera, 3 jänest, 3 kassi ja 3 armsat last. Varsti tuleb ka üks lehmake. Kõlab suht kreisilt.
nii armas ja eluline lugu, minu Leedi saab 11 aprillis ja järjest rohkem tekib igasugu tervise probleeme…ma lepin sellega et mitmed ööd õleval temaga, tema kähib, läkastab, vilistab oma kurgukeses õhupuudusest, aga see olevatki tavaline südamehaige koera hingamine kui südamepuudulikkus ja kopsu trahhea häda ja siis veel jtrahhea kollapsi diganoos ka,,,mõni õtleks, et jumal, mis piinad koera, ei ta ei piinle, tal rohud käik ilusasti peal, ja ise südame haigena ja onkohaogena tean, et inimestel elus ka häid ja pahasid päevi, sama ka kutsadel,,,aga olge siis mõnudsad, armas loomapere…