Ma räägin nüüd endast, sest ausalt ma olen kasvanud üles nii, et olen hoidnud kõik need aastad poliitikast eemale, sest kui ma tean, et mina midagi seal muuta ei saa- siis targem on sellest eemale hoida! Ma üldiselt ei viitsi isegi kiruda mitte ja ma never ei hakka ise kellegiga poliitikast arutlema või ei ütle üldse sõna sekka! Kuni siis praeguse ajani, sest see on ka üks poliitiline mäng, mingis mõttes.
Mind pole siin blogis olnud teatud põhjusel, sest mulle tundub, et ööpäevast jääb kuidagi väheseks ning ma üritan olla siin ja seal ning kui kodus olen, siis on mul lapsed ja omad toimetused. Netflixi õhtud on ka kuidagi otsa saanud, sest pole aega. Üleeile vaatasime küll viimase osa ära saatest \” 13 Reasons Why\”. Alguses oli paljulubav, tegelikult vaatasime kõik hooajad ära, lõpp olid kuidagi nii mental ja ka ootamatult kurb. Poetasin ka paar pisarat. See on see koht, kus ma peaksin natukene tagasitõmbuma, sest kõik need netflixi saated/sarjad on nii kaasahaaravad ja kuidagi lihtsalt see elab oma elu sinu igapäevastes toimetustes.
Ja nüüd tagasi Ukraina sõja juurde. Ma ütlen, ma olen algusest saadik jälginud erinevaid uudistekanaleid ja õhtul magama minnes lähen lootusega, et Ukraina peaks veel vastu. Kuigi iga päevaga on see raskem ja raskem, sest uuuh.. Ma lähen nii närvi, ma pole olnud kunagi Venemaa pooldaja, kuid ilmselt on neid kes on siiani usuvad, et Putin ajab õiget asja! Ta ei tee seda!
Kuidas on üldse võimalik see 21.sel sajandil? Sõda, kesest sellist asjastut. Kuidas sa tungid jõuga võõrasse riiki, mitte nö sõja eesmärgil vaid on tekitatud \” eriolukord/õppus\”, valetades sõduritele ja rahvale ning asute lihtsalt tapma ja hävitama, samas väidetakse et nad pommitavad tühjasid piirkondi. Nonsense!
Ma ei valeta, kui ütlen, et olen peaaegu kõiki uudiseid lugenud, scrollinud juba seitsmendat päeva nii twitteri kontosid ja postimehe blogi ja ma täna hommikul vaatsin isegi mingit otsesaadet ja seda täiesti vabatahtlikult. Mis minuga toimub? Ma pole kunagi midagi sellist teinud. Järelikult on asjad ikka nii valesti nagu üks päev mu sõber küsis, et mis ajast on mind poliitika huvitama hakanud.
Ilmselt kui poleks neid infokanaleid, mis on tänapäeval, poleks äkki me teadlikud üldse sellest sõjast ja elaksime oma mullis rahumeelselt edasi?
Mul on nii palju mõtteid aga enamus mõtted tekitavad sellist ängistust ja kurbust ja muidugi ka viha! Meeletutes kogustes. Ma olen need viimased päevad mõelnud, mida mina sellises olukorras teeksin? Kui mul poleks lapsi, läheks ma otsejoones võitlema ja oma kodumaa eest seisma. Hirmus on mõelda, mida tunnevad sellises olukorras inimesed, kes põgenevad koos peredega ja peavadki sõna otsemas mõttes taevasse vaatama ja paluma jumalat, et raketid neid ei tabaks. Või nende lapsi või nende pereliikmeid ja lemmikloomi. Osad videod on täiesti õõvastavad ja kisuvad tahes-tahmata pisaraid valama.
Mul on ausalt ka nii hea meel, et kõik (enamus) toetavad Ukraina ja saadavad relvi ja huminaarabi kuid ma isikikult arvan, et isegi kõikidest sanktsioonidest jääb väheseks. Miks ei võiks NATO sekkuda, tegelikult ma täna kuulasin otsesaadet ja saan ühest küljest aru, et miks ei saa. Kuid ,kurat, 3s maailmasõda juba käib ja me lihtalt vaatame pealt, kuidas ühte riiki hävitatakse. Aidatakse küll nõu ja jõuga aga seda abi, mis oleks reaalselt vaja, ei ole.
Ma polnud varem, enne seda sõda, väga mõelnud ukrainalaste peale. Ma teadsin, et neid on ka Eestis väga palju, nad on tublid ja töökad aga seda, et nad praktiliselt kõik on valmis võitlema oma kodumaa eest, see on midagi nii imelist! Kui ma oleksin ukrainalane, ma tunneks meeletult uhkust! Ma sisimas loodan ka seda, et kui meil on vaja kodumaa eest seista, siis meie eestlased, oleksime samasugused kangekaelsed, võitlushimulised ja väsimatud kodumaa armastajad nagu nemad! Kuni surmani.