Need, kes mu emme isiklikult teavad, teavad ka seda, et ta on täiesti omamoodi imeline, särav ja ilus inimhing, vaatamata kõigele, mis ta on pidanud elus taluma..
Need kes ei tea, siis võin teile õelda, et ta on üks tugevaimad inimesi, keda ma eales olen kohanud. Olen olnud alati seda meelt, et inimestele antakse täpselt nii suur koorem kui ta kanda jõuab. Eks igal ühel on omad mured, kellel suuremad, kellel väiksemad.
Kui mu emme teatas, et teda võib võsavinklis näha, siis oli mul tunne küll, et tule taevas appi. Ma ikka tükk aega mõtlesin, et kas üldse vaadata, sest me üldiselt eesti kanaleid ei jälgi ja mul on vahel haugimälu. Mitte seda, et ma häbeneks teda, lihtsalt nagu..ja juttu jätkub kauemaks, saate ju aru. Tal on samasugune lobapidamatus kui minul, üleüldsegi oleme me üpris sarnased. Samasuguste kiiksude ja peast natukene segased.
Kutsusin lapsi ka vaatama, nemad olid täiega sillas ja koheselt tehti plaani, millal vanaema sirje juurde minna. Kuigi alati nad enne sõitu vinguma, sest sel hetkel nad nagu taipaks iga kord nagu uuesti kui pika maaga tegu.😂
Mulle meeldib oma emme juures see lihtsus ja ausus. Ta on täpselt nii ehe kui üks inimene olla saab. Teda ei morjenda eriti midagi, sest muidu ta ei suudaks lõpuni positiivseks jääda. See on üks kadestusväärne anne!
Võtsingi selle aja, et kirjutada natukene blogi. Kuigi üks postitus on ootamas aga see räägib sõjast ja sellest, kuidas me peaksime omi asju natukene ümber hindama ja inimesi märkama.
Ma loodan, et aprillis on mul rohkem aega ja siis äkki leian ka selle aja, et blogida rohkem. Sest hetkel ma elangi täitsa tööl, klapitame omavahel graafikuid, et ei oleks logistilisi kokkujooksmisi. Ja no muidugi meie Betty- ma ausalt olen selle otsusega mega rahul.
Sorri, minust lihtsalt ei saa sellist saripostitajat kuigi vabal päeval(mida juhtub harva) küllan ma teid storidega üle.
Teie Täpsu🖤
Ps! Nüüd te vist saite aru, kust minu hullus pärit on.