Ilmselt kõik, kes mind vähegi teavad, teavad seda et ka jonnakus ja kangekaelsus kuulub mu, vahel ka nõmeda, iseloomujoonte hulka. See on selline asi, millega ma ise pean hakkama saama, õigemini sellega elama.
Ma mäletan selgelt seda päeva kui ma mõnedele rääkisin, et võtame lehma. Kes pööritas silmi, kes elas kaasa..aga üldine emotsioon oli see, et ma olen hull ja et panen sellega elu kinni ja kas ma üldse tean kui raske on mingit suuremat looma pidada. Minul oli selline tunne, et päriselt?! Räägi veel palun, sest ma pole kunagi loomi pidanud.😂 Mitte et ma olen üles kasvanud loomade keskel, emal olid kitsed, kanad ja lambad ja isa pidas lehmi ja hobuseid. Ja meil olid ka aastaid tagasi veised ja sead ja kitsed..ma enda arust arvan, et tean, mida tähendab loomade kasvatamine.
Mul on õnneks olnud aastaid sellise suhtumisega \” Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi\” või on mul lihtsalt pohlad, sest neid rääkijaid ja teiste eludes elajaid on kahjuks väga palju ning sinna ei saa kahjuks midagi parata. Võib-olla on mu emme mind sedapsi õpetanud, sest ka temal on äärmiselt paks nahk. Kuid tuleb tunnistada, et mul võivad minna hinge täiesti \”süütud\” asjad, mis minus aegajalt tormi tekitab.
Või see, kuidas külapeal arutatakse, et puhta hulluks läinud, et võtab lehma.. No sorri, nii pohlad. Ma olen õnneks 100 prossa rahul! Ja Betty on nunnu💜
Tulles nüüd tagasi, sinna kuhu ma tahtsin jõuda.
Milleks meile lehm?
Sest elu aina kallineb+meil on kodus kolm piimavasikat. Ja kui on tahtmine soetada endale loom, millest saavad kõik kasu, siis miks ka mitte. Idee on hakata piimatooteid ise valmistama ning ise tarbima.
Tegin elus teist korda võid, sest esimesel korral see mul ei õnnestunud ja viskasin selle mõtte mõneks hetkeks nurka. Jonnakas nagu ma olen, ei leppinud ma selle mõttega, et ei saa hakkama. Mis sitasti see uuesti.
Kohupiima tegemine oli jälle omaette ooper. Ma olin pea 100 prossa kindel, et läks untsu. Vale temperatuur, vale aeg ja nii edasi😁
Nüüd tahan proovida jogurtitegu ja sõira valmistamist. Ma harjutan end mõttega, et nagunii läheb esimesel korral untsu.