Ma ei tea, mis mul nende kohvikutega on, ent pea iga kord kui ma kuskile lähen, jõuan ma ikka lõpuks kohvikusse. Isegi siis kui algset seda ei plaani.
Ilmselt olen ma sada protsenti see kohvikuinimene. Ma võiks vabalt käia iga päev kohvikus või mitu korda päevas ühes ja samas kohvikus kui mul oleks piisavalt vaba aega ja palju vaba raha, sest üks kord hakkaks see juba ka rahakotile.
Tänu oma jonnakusele jõudsin ma ikka Tartusse. Üldiselt minul selle \”vahemaaga\” pole probleemi, sest see läheb kuidagi linnulennult. Ma ei saa aru nendest inimestest, kelle jaoks on isegi 50 kilomeetrit liiga palju. Naljakas on ka see, et pidevalt küsitakse töö juures, kas see sõit pikk ei ole? Ma saan aru, et pea 40 kilomeetrit tundub kuidagi palju aga mul läheb see üks-kaks-kolm ja kohal ma olengi. Ainuke sõit , mis tundub mulle natukene pikk, on mu emme juurde. Eriti kui kaasas on kõik kolm last ja koerad.
Seoses selle kohvikusse minekuga, siis algselt mul seda plaanis ei olnud kuni kirjutas mulle üks vana töökaaslane, kellega me aastaid lubasime üksteisele, et lähme kunagi kohvikusse. Kogu aeg tuli midagi vahele ja nii need aastad läksidki kuni tänaseni.
Isegi siis kui me polnud ammu suhelnud, rääkimata teineteise nägemisest, siis võib õelda, et sellele vaatamata oli meil väga tore. Juttu jätkus kauemaks. Mul on vist alati nii, egas ma vaikust ei salli🙃
Mul pole isegi süümekaid mitte, et me koogile ja kohvile läksin. Sest see oli mu päeva esimene ja suhteliselt päeva viimane söömine😂
Järgmine kord piirdun siiski kohviga kui jõusaalist otse lähen. Muidu jääb teil selline tunne, et hulluke käin hommikul jõusaalis ja pärast õgin ainult kooki näost sisse.
Jagan Su tundeid seoses kohvikutega. Isiklik rekord oli vist üks ülikooliaegne päev Tartus, kui suutsin seitsmes kohvikus aega veeta 🙂
Nii äge, et on veel selliseid inimesi. Peaksime vist koos kohvikupäeva tegema😂
Superidee! 🥰
Aga teeme ära? Kohvi siin, kohvi seal, kohvi iga nurga peal💗