Alustasin eile blogi kirjutamisega ning tahtsin rääkida sellest kui poogen mul on kui lapsed on porised/mullased/heinased. Ma pole olnud kunagi selline lapsevanem, kes käsib esimese mustuse peale joosta kraanikausi juurde. Kui päeva lõpuks saavad lapsed puhtaks, siis on ka umbe hääl. Kodunt väljaminemisega on teised lood aga riietusele ma väga rõhku ei pane ning mul […]
Kui emal on juba pohlad, siis millest me räägime😅 Loe edasi »
Ma olen viimaste päevade jooksul nii tubli olnud. Ma olen end kätte võtnud, sest tervis jagab mulle lahkesti vihjetega sõnumeid, et mine arsti jutule. Üldiselt ma ei ole kuulda võtnud, sest seni kuni asi pole kriitiline, lükkan ma rahumeeli seda edasi. Aga kui ma juba mädaneksin ja see kuskilt välja jookseks, siis ma ei mõtleks
Ma ütlen, et muutunud inimene😂 Loe edasi »
Mis ma ikka vabal päeval muud teen kui lähen käbisid korjama? Käbide korjamine oli mul ammu mõttes, ent tööd oli kuidagi nii palju, ma lihtsalt ei jõudnud. Ühel päeval sadas ka vihma. Mõtlesin ka Hermiine koju jätta. Poistega seda nii lihtne teha pole, lasteaialapsega veel on. See võib tunduda küll ebaausana aga nagu ma ütlesin,
Üks ütlemata tegus päev Loe edasi »
Esiteks, täiesti pekkis kui mõnus on töötada osakonnas, kus pole enam kasutuses prille, respiraatoreid ega kitleid/põllesid. Ma isegi väga ei uskunud, et see päev tuleb. Nüüd tuleb meil ümber harjuda. Selline tunne nagu keksiks lilleaasal. Ja mis peamine- kohvi saab juua ning seda seltskonnas. Varem oli iga üks omas nurgas ning pidime vaatama kui üks
Edasi lükata ei saa Loe edasi »
See on nii uskumatu, et see mulle üldse nii suurt rõõmu valmistas aga meie covid-19 osakond on uksed sulgenud ning see on taas muutunud üheks avaraks sisehaiguste osakonnaks. Mitte, et ma teaksin üldse, milline see osakond oli enne koroonaaega aga juttude põhjal võin õelda, et see oli midagi mõnusat. Ühised jutustamised ja kohvijoomised. Mis see
Ja ongi uksed valla! Loe edasi »
Mingil hetkel potsatas mu postkasti kiri kutsega soengukoolitusele. See tuli Võrumaa lasterikkad MTÜ poolt. Mul on selline loll komme, et sirvin kirjad läbi ja unustan neile vastata. Täpselt nii on ka munade ja piima tellimusega. Sirvin läbi ja jätan kiiruga vastamata. Kuid ühel päeval meenus mulle see kiri ja otsustasin end ja Herta Hermiinet kirja
Läksime soengukoolitusele.. Loe edasi »
Kui ma kuskilt jälle kuulen, läbi teiste inimeste, kuidas mõned ikka ohivad ja ähivad nagu nad elaksid meie elu. Ma üritan lahti mõtestada, kas see võib olla kadedus või miski muu aga mul on tunne, et panen postkasti peale varsti sildi: Ärge muretsege, ma arvan, et Betty on oma eluga väga rahul. Ja meie ka!
Ikka ja jälle kerkib esile see elundidoonorlus, millele ma juba mitmeid aastaid tagasi allkirja andsin. Tegelikult nimetatakse seda vist tahteavalduseks. Mäletan kui see kunagi tuli, ma enne sellest võimalusest polnud kuulnud aga ühel aastal, anmu-ammu kui ma kunagi verd käisin andmas, siis nägin seda reklaami ja haarasin koheselt selle lipiku ja panin end kirja. Hoidsin
Nagu ma varem olen maininud, siis töötan veebruari algusest kohalikus haiglas hooldajana. Kuidas ma sinna sattusin? Kui nüüd ausalt õelda, siis täiesti ootamatult. Mulle hakkas meeldima see 24 tunnine valve.. Alguses proovisin ma intensiivi, sealt edasi jagati minu numbrit sisehaiguste osakonda ning nii ma koroona/sisehaigusteosakonda lõpuks jõudsingi. Sisimas oli mul tegelikult väike hirm, sest mul
Kogu tõde hooldaja tööst Loe edasi »
Iga kord kui tulevad mingid üritused, mis on seotud nii lasteaia kui ka kooliga, siis mulle tundub, et vanemad nagu ei käikski tööl. See tähendab, et ei saagi käia. Arvake ära nüüd, mis näoga ma alati olen kui tuleb koolis äkiline e-õppepäev või mingi muu asi kui vaja lapsed koju jätta? Hea on kui meil
Siis kui tahaks peaga vastu seina joosta Loe edasi »
