Nagu ma varem olen maininud, siis töötan veebruari algusest kohalikus haiglas hooldajana. Kuidas ma sinna sattusin?
Kui nüüd ausalt õelda, siis täiesti ootamatult. Mulle hakkas meeldima see 24 tunnine valve.. Alguses proovisin ma intensiivi, sealt edasi jagati minu numbrit sisehaiguste osakonda ning nii ma koroona/sisehaigusteosakonda lõpuks jõudsingi.
Sisimas oli mul tegelikult väike hirm, sest mul on kohati jube okserefleks ning iga väiksemgi väljaheide/okse võib mu endast välja lüüa. Või siis oksendan sinnasamma. Egas muid variante polegi.
Nende kuude jooksul olen ma õppinud end vist taltsutama ja hoidma end tagasi, sest pasarahet on tulnud nii uksest ja aknast. Ja kusjuures, ma ei ole veel kuskil salaja oksendanud. Õnneks on meil olemas imelised vahud, mis natukene seda aroomi tagasi tõmbavad. Ilma nendeta ei kujuta elu ettegi. Vahel on mul küll tunne nagu peaks midagi sinna respiraatori alla paigutama, lõhnakuuse või mingid lõhnakuulikesed. Kuigi täiesti teine teema on see kui nad käed sinnasamma mähkmesse panevad ja on lõpuks üleni koos. Keha, nägu, voodi, linad ja tekid, kõige hullem on see kui neil on veel pikad küüned. Sel juhul tuleb võtta pesakondade ning alustada nullist. Uskuge mind, sellega täiesti harjub ära. Isegi mina, kes koera okse peale enda sisikonna oleks üks kord välja oksendanud.
Hommikud algavad vahetuse üleandmise/ võtmisega. Kes on tulnud, kes on läinud. Keda tuleb sööta ja kellel on mähkmed ning kellel kateeter.
Kohe peale seda jõuab söögikäru. Kui on toidud ära jagatud ja söödetud siis kohe varsti edasi mähkmering. Sinna vahele võivad sattuda igasugused uuringud, inimeste pesemised, palatite puhastamised ja kui läheb halvasti, siis võib juhtuda, et ka surnu transportimine. Hommikusöögi ja lõunasöögi vahele jääb selline jooksev aeg, kus on vaja teha kõike jooksvalt. Mõnel päeval kui palju patsiente ja erinevaid uuringuid, siis vahel on küll higimull otsa ees. Eriti kui on respuraatorite, prillide ja kitlitega majandamine.
Lõunasöögiga on sama asi, mis ka hommikusöögiga. Nii ka lõuna ning õhtusöögi vahele võib jääda hunnik tegemisi. Mõni päev lihtsam, mõni päev raskem.
Täpselt on ka ööga. Mõni kord on väga rahulik, samas järgmisel hetkel ei saa silmigi kinni panna kui osakonnas heliseb telefon.
Surmadega on täiesti teine teema. Mäletan oma esimest surnut, teist, kolmandat, neljandat ja viiendat. Esimesest hetkest alates, teadsin ma, et olen juba mõttes sellega harjunud. Või olen endast mõttes ettevalmistanud. Minu jaoks pole see rõve või vastik-pigem tuleb võtta seda kui loomulikku elutee jätku või lõppu. Seda ei tohi endaga kaasa koju võtta või südamesse. Kuigi ma vahel tõesti pelgan palatisse piiluda kui tean, et see inimene on suremas. Lihtsalt surnu avastamine- ma vist sellega pole veel harjunud. Süda jätab korraks ühe löögi kindlasti vahele kui mitte mitu.
Patsientidega käitumine ja neisse suhtumine peaks olema prioriteet. Ma olen algusest saadik võtnud või üritanud nendega käituda nii nagu ma tahaks, et ka minuga kunagi käitutakse. Ma ei taha kogeda mingit närvihaiget hooldajat või kedagi, kes ainult karjub. Sest ma võin ainult ette kujutada kui vastik tunne see olla võib. Ausalt ka, patsientide heaolu sõltub nii palju just hooldajate ja õdede tööst. Tahtmisest ja empaatiavõimest.
Kui keegi küsib minu käest, kas ma olen selle tööga rahul? Siis ma vastan ainult jaatavalt. Mulle tõesti meeldib, nii imelik kui see ka nüüd tunduda võib. See küll pole mingi unistuste amet, millega uhkustada, pigem selline tänamatu..aga me saame seda muuta, ma vähemalt tahaks uskuda, et saame.
Tahtsin tegelikult sellest ammu kirjutada, lihtsalt vahel mõtlen, keda see ikka kotib😂
Ühte ma küll ütlen, et peast sassi ma minna ei taha. Sest nähes seda nii palju, siis on mul kuidagi nii kahju, isegi siis kui inimene ajab seosetut juttu. Sellist asja ei taha ma isegi vihavaenlastele soovitada.
Mu sõbranna oli hooldaja ühes väikses hooldekodus. Klientidega tegelemine oli tema lemmik, isegi kui mõne isiku varbad koos sokiga talle pihku jäid. Või mõni inimene koos vakladega saabus.
Tema lõpetas töö, sest kaastöölised ei jaganud temaga rõõmu klientidest ja rõõmu jagamist klientidele.
Nuttis pikalt, kui pidi oma inimesed maha jätma aga mis teha. Elu on juba selline keeruline, suure südamega inimestest lihtsalt jalutatakse üle.
Eks leidubki selliseid, kes teevad seda, mida teised väga ei viitsi või ei taha. Täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Ja see teebki kurvaks.
Kui juba hooleasutusse tööle tulla, siis sa pead olema selline empaatiat täis inimene ning tegema täpselt nii hästi, et ka patsient tunneks end hästi.