Mingil hetkel potsatas mu postkasti kiri kutsega soengukoolitusele. See tuli Võrumaa lasterikkad MTÜ poolt.
Mul on selline loll komme, et sirvin kirjad läbi ja unustan neile vastata. Täpselt nii on ka munade ja piima tellimusega. Sirvin läbi ja jätan kiiruga vastamata.
Kuid ühel päeval meenus mulle see kiri ja otsustasin end ja Herta Hermiinet kirja panna. Sest soenguid ega punutisi ma teha ei oska. Ma olen tahtnud neid teha, ma olen mõelnud isegi youtubeist õppida aga kõik jääb aja ja tahtmise teha. Eriti suureks miinuseks on see kui plikatirts on püsimatu. Vähemalt minuga. Lasteaias on vist imelised kasvatajad, kes on muutnud seal iga pisikese tütarlapse printsessiks. Au ja kiitus.
Soengukoolitus toimus meil Rõuges, mis on meie juurest edasi-tagasi üle 100 km. Tegelikult ma nende kilomeetrite pärast väga vinguda ei saa, sest minagi olen sõitnud pisema asja pärast kaugemale kui oleks vaja olnud. Mõte loeb, ma ütlen. Tegelikult oli see väga äge mõte!
Asi oli selles, et mul puudus igasugune motivatsioon sinna minna..mitte otseselt aga ma tihti mõtlesin, et mida ma selle aja jooksul jõuaksin korda saata. Teate küll, esimene samm on alati raske. Ma ise ütlen alati seda ja tegelikuses on nii, et kohati olen ma sellega ise kimpus.
Ma ise olin kindel, et õpin kõik punutised ära ja Herta on mega koostööaldis..reaalsus oli see, et keerasin talle hoopis lokid pähe. Ja õppisin ühte punutise ka ära.
Oeh..kuidas ma kujutasin kunagi ette, et kui ma peaksin kunagi tütre saama, on ta alati selline roosa-manna, tõeline nuku ja soeng pidi on alati korras. Vaimusilmas kujutame alati asju teistmoodi ette.
Näiteks Herta Hermiine on meil selline sõjaprintsess, tavaliselt on tal krunn hobusesaba või punupats. Muud valikut ei eksisteerinud meie peres.
Krunniga on sedapsi lood, et mulle isiklikult meeldib ka krunni kanda ja ma üldse ei armasta väga juukseid kammida. Ja alati kui ma Hermiinele epslit loen, mõtlen ma küll, et jumal avita, ma ise olen veel hullem. Ja kes olen mina, et seda temalt nõuan kui ma ise parem pole?