See on nii uskumatu, et see mulle üldse nii suurt rõõmu valmistas aga meie covid-19 osakond on uksed sulgenud ning see on taas muutunud üheks avaraks sisehaiguste osakonnaks.
Mitte, et ma teaksin üldse, milline see osakond oli enne koroonaaega aga juttude põhjal võin õelda, et see oli midagi mõnusat. Ühised jutustamised ja kohvijoomised.
Mis see meie jaoks tähendab? Esiteks me saame taas puhkeruumis juttu rääkida, ilma maskideta. Kohvi juua, ilma et peaksime ära ootama teise inimese kohvi joomise.
Ma küll hommikul naljatasin, et panen peale lõunat prillid põlema aga ma suutsin need kuskile enne ära kaotada. Ei kitlitele, ei põlledele, ei prillidele. Elu on jälle ilus.
Tegelikult, mis see päev meie jaoks tähendas?
Pidime ära pesema 7 haiget, tegema vooditele kahefaasilist pesu, käima uuringutel ning siis kõik need tavalised mähkme-ja toiduringid. Meile tuleb tagasi ka toidujagaja ja pesunanie. Koroonaajal lükati see kõik meile ukse taha.
Ja kohe alguses, saabus meie mitu uut haiget nagu terve Võru linna oleks saanud teada, et meie osakonnas on uksed valla! Tuli nagu Vändrast saelaudu.
Kui ma kartsin, et olen harjunud kogu selle koroona osakonna reeglitega ning kui see osakond \”ära kaob\” ei oska ma kuidagi olla. Kuid eksisin. Kuidagi vaba oli. Hea tunne tekkis.