Ma olen natukene pettunud selles, et ma pole saanud selliseid vastuseid nagu ma tahtsin. Minu käest on verd võetud, käisin ka ultrahelis, magasin andurite ja \”vuntsidega\” kuid vastuseid pole. Ainuke hea asi oli see, et minu puhul pole tegemist uneapnoega, lihtsalt sain \”diagnoosiks\” norskamine. Mis vaatab ka tegelikult ju tõele..
Reedel ootab mind naistearsti vastuvõtt. See on nüüd minu viimane nö vastuste otsimine, sest midagi mul ikka on viga. Kui ma mingit muud abi ei saa, siis äkki saan oma päevad regulaarseteks, mis oleks juba suur asi. Kuid ma natukene pelgan ka. HÄBI küll tunnistada aga ma pole aastaid naistearsti külastanud, sest pole olnud nö silmnähtavat probleemi, millega tuleks kohe tagasi. Mul on selline tunne nagu läheks esimest korda😂. Ma ei teagi, kas see võib tekitada mulle ebamugavust tunnet või mitte, samas ma ju töötan haiglas ja olen oma silmaga kõike näinud. Võta nüüd kinni, kas lähen selle arsti juurde normaalse hoiakuga või mõtlen üle ja hakkan pabistama. Ma tõsimeeli kardan seda lauset \” Et võta nüüd püksid maha\”. Niigi kui käisin kopsupilti tegemas, olin ma juba veendunud, et see aeg on läbi saanud kus pidi ülakeha paljaks võtma.. Aga ei olnud. Ma isegi ei mõelnud enam a e lle peale, sest kui patsientidega käime, siis pole mingit paljastust😂
Eile käisime Tartus. Oli küll väga lühike külastus kuid senini olen ma Tartust vaimustuses. See linn on kuidagi jäänud nii armsaks ja kalliks, sest muidu see ei teeks mu hingele alalõpmata pai.
